Kaks päeva võttis see kokkuvõttes aega, aga siia Idresse kohale me jõudsime. Eile-täna treenisime, ülehomme läheb võistlemiseks. Ilm on siin ilus ja elamine hea.
Täna on selle laagri teine ja viimane puhkepäev, kaks treeningtsüklit on läbi, üks veel ees. Võistlushooaeg tuleb tasapisi järjest lähemale ja meie oma saab avapaugu neljapäeval, kui teeme oma "leirikisa".
Teine treeningtsükkel on poole peal ja üldiselt pole väga viga. Vahepeal on külm, vahepeal on pisut soojem, vahepeal on tuul, vahepeal hõljuvad mõned lumehelbed. Seljataga on järjekordne kiirustreening ja uus ootab ees.
Esimene treeningtsükkel on õnnelikult seljataha jäänud ning täna on puhkepäev. Üldiselt läks kõik hästi, treeningud sujusid plaanipäraselt. Ilm on ka hea olnud, mõned külmakraadid, vahepeal on kergelt lund sadanud ning tänu lumekahurite üürgamisele on kaks kilomeetrit rada ka juurde tehtud. Ka praegu sajab kergelt lund.
Sportlane on ikka loll küll. Normaalne inimene teab, et kui korra on haiget saanud, siis teist korda sama reha otsa ei astu. Aga sportlased... Ühe uuesti ja uuesti. Ühesõnaga - eile oli meil kontrollvõistlus ja minu ning minu lihaste arvates oli see lihtsalt üks jube lugu.
Viimastel päevadel on rutiini lõhkunud mõned põnevad uudised. Et mitte pikalt põnevust üleval hoida, siis teatame kohe: ei, mind ei visata kohe kindlasti välja, vaid viidi üle teise aasta magistrandiks. Ja järgmisel aastal saab MK-punkte 40 (jah, NELIkümmend) esimest.
Eile ehk pühapäeval lõppes Prahas 8. IBU kongress. Arutati mitmetel olulistel teemadel, jagati ära 2012 ja 2013 MMi korraldusõigused (vastavalt Ruhpolding ja Nove Mesto), tõsteti MK-l rahasaajate arvu kaheksast kümneni jms. Kõige enam põnevust pakkunud teema, stardikohad ja -grupid jäi vist küll poolenisti õhku rippuma, aga eks sellest kuuleb siis täpsemalt, kui meie esindajad tagasi jõuavad. Täpsemalt ka Biathlonworldis
Oi, eile käisin koolis. Selle semestri minu ainus aine, infosüsteemid. Paistab tore, eriti seetõttu, et saab oktoobri lõpus läbi - mis on lausa ideaalne. Muidugi, ega ma pole veel päris kindel, kas mind mitte välja mingil hetkel ei visata, aga vast siiski mitte.
Muud juttu enam polegi, kui et jälle laagrisse ja jälle laagrist tagasi. Miks mul on tunne, et ma hakkan ennast kordama? Hmm, võibolla sellepärast, et sportlase elu ongi üksainus suur rutiin. No võistlused välja jätta, need on ikkagi pidupäevad;)
Viimasel ajal on ilmad küll sellised olnud, et võta üks ja viska teist. Mõne trenni on isegi saanud nii teha, et vihma ei saja, aga nii mõnigi on üsna läbi loputanud. Rulliraja muudavad langenud lehed libedaks, õu on ploome täis - ühesõnaga on sügis tulemas.
Puhkus edeneb jõudsalt - hommikuse ärkamise piir on nihkunud poole kaheksalt poole üheksa peale (kui välja jätta u 5 ajal tehtav äratus kassi poolt, kes leiab, et kõige parem koht majja pääsemiseks on meie magamistoa aken ning kõige parem meetod selle saavutamiseks on valju näugumine, kuid olgem ausad, see kannab vilja küll). Nädalavahetusel läheb aga andmiseks: laupäeval Haanjas laskejooksu meistrikad ning pühapäeval Xdream. Nämma!
Eile viisime Priiduga oma laagri võiduka lõpuni ja tulime Otepäält tulema. Treenitud sai kõvasti - minul tuli kahe nädala pisut üle 39 treeningtunni, lisaks lasin 750 padrunit. Füüsilist väsimust otsest ei tundnudki, kohati oli lihtsalt uni väga magus;) Psüühiliselt hakkas küll lõpus raskeks minema, rullirada on juba üsna peas ning laskmine polnud just paremate killast, aga tegelikult ei midagi hullu.
Nüüd on see siis kohal. Esimene tõsisem tagasilöök - lamades laskmine on täielikult lagunenud. Igast seeriast vähemalt 1-2 lasku on kas trahvid või napilt ääre peal sees, ühesõnaga halvad lasud. Kunagi pidi see ju juhtuma, parem nüüd, kui talvel.
Tähendab, ma olen korduvalt maininud, et mina ei ole mingi jooksukuru ja üleüldse on valel lühikesed jalad. Valel jooksjal ma mõtlen, sest ühel õigel jooksjal on ikka pikad jalad. Minu jalgade kohta võib öelda paljutki, aga mitte pikad. Sellest hoolimata pidin ma oma väikeste jalakestega kaks päeva järjest Haanjas IBU karika vudima.
Aus ülestunnistus pidi olema pool võitu, niisiis: "Ma kardan plekki". Ja ei, ma ei mõtle seda plekki, mis riietele või kuskile tuleb, vaid ikka seda, mida laskma peab. Ehk esinevad küllalti tugevad probleemid plekki, sinna "päris märki" laskmisel. Kurb on muidugi see, et võistlustel pabermärki ei lubata lasta...
Mäletate, kuidas eelmises postituses kiitlesin, et laskmine on päris hästi läinud? Noh, sealsamas see ka lõppes. Haanja viimane lasketrenn ja tänane Otepää esimene lasketrenn, mõlemal juhul kompleksid, läksid ikka aia taha. Täna olid viimased kolm püstitiiru trahvid 2+3+3, mille peale öeldi, et ära rohkem lase...
Tundub, et haigus on nüüdseks taganema löödud. Üksikud tunnused veel on, kuid hommikune pulss näitas juba numbrit alla viiekümne ja trennis hakkab jõud ka vaikselt tagasi tulema. Praegu oleme teist päeva Haanjas laagris. Laupäevani siin ja siis Otepääle.
Laager tüürib järjekindlalt oma lõpu poole. Laupäeval on pidu läbi. Seni aga harjutame ja harjutame. Tulemused on vahelduva eduga - laskmisel on nii paremaid kui halvemaid hetki ja füüsilise poole pealt on jalad küll pisut valusad, aga üldine enesetunne hea.
Nagu see flegmaatiku ja kilpkonnade anekdoot, et "panid muudkui viuh! ja viuh! mööda". Täna hommikul sai kaua magada, tervelt üheksani, siis hakkas Priit nihelema. Tavapärane ärkamine on viimasel ajal ikka sinna poole kaheksa või varasema kanti tüürinud.
No current events.
