Kui aus olla, siis hakkab kergelt väsimus tulema. Kolm MKd järjest võistelda on ikka päris raske, eriti kui nad viimase kuskile mäe otsa ka virutavad. Ütleme, et umbes 6 starti on kõik hästi, siis hakkab vaikselt raskeks minema. Täna oli selle tsükli seitsmes start, homme ootab ees kaheksas, aga õnneks ka viimane. Ja siis saab koju:D
Ikka sprint ja punktid, sprint ja punktid. Mingi tase oleks nagu käes, seal kahekümnenda koha kandis. Eelmisel aastal MMil olin siin samuti ühe trahviga 15, kaotus võitjale (kelleks oli kahe trahviga Neuner) 1:10, sõidus 1:36. Sellel aastal Neuner 3 trahviga 8, ja mina kaotan sõidus 1:26. Selles mõttes üsna sama seis, ainult eile lasti märksa rohkem pihta kui MMi ajal.
Kõrgus teeb inimesega huvitavaid asju. Mina hakkan näiteks und nägema, palju ja värviliselt. Täna öösel nägin muuhulgas ka seda, et ma olin Inglise kuninganna.
Jälle ikaldus. Raske ilm eraldab suusarajal terad sõkaldest ja millegipärast kipun mina ikka sinna sõkalde poolele jääma... Oi, see oli raske sõit. Jälle üks selline, kus peaeesmärk on kuidagi finishisse jõuda ja mitte päris seisma jääda.
Oli see alles võistlus! Koht kohaks, see ei ole üldse oluline. See oli Võistlus. Mitte sõit, kus ainus eesmärk on kuidagi lõpuni jõuda, vaid võitlus lõpuni - ja teadmisega, et ma olen võimeline võitlema. See on heade päevade tunne, ainult ka teised olid eile head. Ja ma olen veel paremaks võimeline.
Eilne teade oli küll üks imelik võistlus. Selles mõttes, et mina enam ei võistelnud, lihtsalt sõitsin tempokalt ja lasin rahulikult. Päris rahulikult ei saanud sõita, sest ei tahtnud, et autasustamine minu pärast väga kaua ootama peab... Võistkonna tulemus kokkuvõttes erilisi kommentaare ei vaja, enda tulemus oli üllatavalt hea.
Ja jälle punktidel... Üsna uskumatu, eksole. See on nagu eelmisel aastal juba, kui vahepeal hakkas tunduma, et enam ei olegi võimalik punktilt välja jääda. Eks tegelikult ei ole see üldse raske, ka täna oli üsna napp pääsemine, aga mingi nipiga olen sellel hooajal suutnud kõik sprindid sinna 30 hulka ennast ära suruda. Ja homme on jälle punktid tulemas;)
Homme ootab mind ees selle aasta esimene MK start. Ise olen number 69, Sirli on 15 ja meestest Kauri nr. 5, Karel 16 ning Priit 20. Meie start eesti aja järgi 13:30, meestel 15:55. Ilm hakkas täna õhtul juba ära keerama ja homseks lubab juba tüüpilist Oberhofi: +2, tuul ja märg lumi või vihm. Fantastika.
MK on juba alanud - täna õhtul oli siin naiste teade. Meie ei startinud, kuid omavahel teeme nalja küll, et näe, oleks parima koha saanud (11. võistkonda lõpetas). Ilm on siin ebatavaliselt ilusalt talvine, tavapärane oleks +5, vihm ja/või udu. Aga ka see jõuab tulla;) Homme õhtul stardivad teates meie mehed ja NB! võistkonnas on suvisel MMil juunioridest kaksikvõidu võtnud Daniil ja Karel. Vaatame, kuidas noorte meeste närv vastu peab...
Esmaspäeva lõunal jõudsime Eestisse. Kodus on hea olla, kui ainult nii kiire ei oleks... ja muidugi lumi ka maas oleks. Annan kiirelt lühiülevaate teatest ja lähituleviku plaanidest.
See pidev taseme üles-alla kõikumine hakkab vaikselt juba ära väsitama. Oleks kogu aeg 80-midagi, poleks hullu - kui kinni, siis kinni, mõne õnnestunud võistluse järel 60 sees ja jälle kõik hästi. Aga niimoodi, et üks päev täiesti mülkas ja järgmisel päeval taas pildil - see on väsitav. Mitte et mul eilse sõidu üle hea meel ei oleks, ikka on. Punktid on toredad. Ainult need lätlased;)
Eilne võistlus tekitas mitmeid küsimusi. Esiteks, kas ma üleüldse suusatasin rajal või tegin midagi muud? Teiseks, kas sellise sõidu pärast on vaja suvi läbi treenida? Kolmandaks, kas on ikka õige spordiala valitud? Ja neljandaks, kas poleks õigem hoopis normaalse inimese kombel normaalset tööd teha ja mitte ennast niimoodi piinata?
Heast võistlusest on kohe hea kirjutada, samas kui viletsat sõitu ei taha eriti meenutada. Aga tuleb, kasutegur on sellel isegi suurem. Analüüs teha, vigadest õppust võtta ja edasi minna, siis vähemalt ei jää kummitama. Ühesõnaga, eile oli minu poolt halb võistlus.
Eile oli tore võistlus, ausõna. Märgid kukkusid üsna hästi, ässadega võis rahumeeli koos sõita, suusk oli ülilibe... Koht võibolla ei tundugi nii hea, aga elu parim jälitusekoht sellegipoolest. Mulle hakkab see Hochfilzen varsti meeldima, kui asi nii edasi läheb. Täna saan veel korra paljudega võidu sõita - ees ootab teate esimene vahetus.
Süües kasvab isu tõepoolest. Lased 0+0, saad elu parima koha sprindis ja ikka mõtled, et näe, oleks võinud veel parem olla. Eks see annab pisut aimu ka, kuhukanti mu alateadvus selleks hooajaks eesmärgid seadnud on, mõistus on õnneks mõistuse piiridesse jäänud...
Selle kohaga on mul palju meeldivaid ja vähemmeeldivaid mälestusi. Eelmine aasta oli tore, tõepoolest tore. Varasemad aastad ei ole nii toredad olnud. Sellel aastal - kes teab, mis juhtuma hakkab. Igal juhul eile lõunal jõudsime kohale ja homme lõunal on start. Minul Maailma, Priidul Euroopa karikal.
Ei jäänud sellest MKst head maiku suhu. Viimane võistlus läks üsna õnnetult, sõita ei jõudnud ja pihta ei saanud. Ainus hea asi, mis oli, oli laskekiirus, aga sellestki on üsna vähe kasu, kui kohe trahviringile minna.
Pärast võistlust valdasid mind mitmed tunded. Kõigepealt oli kergendus - ma ei olegi nõrk, ma sain need õnnetud punktid kätte. Siis oli rind-ette-lõug-üles tunne - ma näitasin kõigile, et siin nalja ei mõisteta, ei maksa mind veel maha kanda. Aga kõige olulisem oli ikkagi kergendus - ei olegi tagasi samas augus, kus 2-3 aastat tagasi.
No current events.
