Stabiilsus ei paista sellel aastal just minu kõige tugevam külg olevat. Võin vabalt nii öelda - kui vaja lasen trahve ja sõidan aeglaselt, kui rohkem vaja ... suudan ka normaalselt või hästi lasta ja väga viisakat suusakiirust näidata. Just nii ongi. Forni Avoltri IBU Cup-i sprindi „hiilgasin“ laskmisega ... 3+2, kuigi päev varem või kolm päeva hiljem juba Nove Mestos oli probleeme vaid üksikute pisiapsudega ja mõlemal distantsivõistlusel kogunes minu kontosse rahuldavad 3 trahviminutit. Sama jutt sõidukiiruse kohta – distantsides jäi mõlemal korral sõidukiirus oodatust tagasihoidlikumaks, seevastu sprindis oli sõit väga kobe. No ei saa ju nii olla, et vormikõver päevase või paaripäevase vahega erinevaid äärmuseid kompab. Mõtlemise koht.

 

Ei olnud jälle just kõige kehvem päev. Alguses tundus küll, et jätkan sealtsamast, kus eile pooleli jäi (no teoreetiliselt see ongi jälituse mõte, aga hetkel pean ma pigem neid trahve silmas), aga edasi läks paremaks. Sõita oli muidugi raske ning nagu kiusu pärast sattusin viimasel ringil natuke liiga kõvadega punti. Aga selle hooaja parim jälituse koht siiski.

Otseselt nagu kurta ei saaks, ega iga päev 16. ei ole (kahjuks). Aga võistlus oli üsna kummaline. Õnneks heas mõttes. Loomulikult oleks suurima heameelega need kaks viimast lasku ka pihta lasknud, aga näe, ei tulnud välja. Sõit see-eest tuli. Kokku olin tubli. Homme-ülehomme jälle.