Täna on selle laagri teine ja viimane puhkepäev, kaks treeningtsüklit on läbi, üks veel ees. Võistlushooaeg tuleb tasapisi järjest lähemale ja meie oma saab avapaugu neljapäeval, kui teeme oma "leirikisa".
Teine treeningtsükkel on poole peal ja üldiselt pole väga viga. Vahepeal on külm, vahepeal on pisut soojem, vahepeal on tuul, vahepeal hõljuvad mõned lumehelbed. Seljataga on järjekordne kiirustreening ja uus ootab ees.
Esimene treeningtsükkel on õnnelikult seljataha jäänud ning täna on puhkepäev. Üldiselt läks kõik hästi, treeningud sujusid plaanipäraselt. Ilm on ka hea olnud, mõned külmakraadid, vahepeal on kergelt lund sadanud ning tänu lumekahurite üürgamisele on kaks kilomeetrit rada ka juurde tehtud. Ka praegu sajab kergelt lund.
Salatrenniks nimetatakse siis sellist trenni, kus aeg ja/või koht ei ole päris tavapärased. Kuna siis keegi tavaliselt ei näe treenimist, siis ongi salatrenn. Viimati jäime me Priiduga küll haledalt vahele - läksime reede hommikul Nõo tagustele kruusateedele rattaga sõitma, aga Otepää treener ikkagi nägi ära. Ei mingit salatrenni;)
Sportlane on ikka loll küll. Normaalne inimene teab, et kui korra on haiget saanud, siis teist korda sama reha otsa ei astu. Aga sportlased... Ühe uuesti ja uuesti. Ühesõnaga - eile oli meil kontrollvõistlus ja minu ning minu lihaste arvates oli see lihtsalt üks jube lugu.
Ja ongi juba järgmine puhkepäev käes. Neli treeningpäeva seljataga, viimased neli ees ootamas. Üldiselt on läinud vahelduva eduga, aga praegu on ilmad ilusad ja tuju hea.
Läks täpselt nii, nagu eelmise postituse lõpus kirjutasin - ropp ilm saabus (praeguseks on suuremas osas läbi). Meie juures sadas lund küll, õnneks eriti maha ei jäänud, aga umbes 1300-1400 juures on juba korralik lumi maas. Tee hoiti õnneks üsna puhas ja nelivedu on meid ilusti kolm päeva üles vedanud.
Lausa kaks laagripäeva on juba läbi, korra ka suusatamas juba käidud. Elame tavapärases kohas, Haus am Bach. Rahvast on hetkel veel vähe, aga juba hakkab tulema. Paari päeva pärast peaks põhimass saabuma, siis on suusa- ja rullirada ülerahvastatud nagu tavaliselt. Ilmad on praegu poolkõvad, pool päeva on päike, pool päeva sombune.
Eile lõuna ajal lehvitasin Priidule, Kaurile, Sirlile ja Helvisele, kui nad Elvast bussiga suuna Ramsau peale võtsid. Indrek, Kadri, Martten ning vanemtreener, ei, peatreener Kristjan on seal juba kohal. Mina olen peaaegu viimane - kell 12 läheb lennuk. Päris hapupiimane on Roland, tema tuleb üldse mõned päevad hiljem. Välisreiside hooaeg on avatud.
Viimasel ajal on minu põhiliseks elektronkirjasõbraks olnud IBU ADAMSi peaspetsialist (IBU - International Biathlon Union, ADAMS - Anti-Doping Administration & Management System). Ikka selle TUE (Therapeutic Use Exemption) asjus. Ei tea, kas see on nüüd kuidagi seotud, aga neljapäeva varahommikul oli kill-koll-dopingukontroll mul ukse taga.
Mingil kummalisel põhjusel taban ennast rulle sõites järjest sagedamini kujutlemas, kuidas oleks lume peal sõita. Selge pilt, Ramsau läheneb, pärissuusatamine läheneb. Selle aasta suusad peaksid ka lähiajal Eestisse jõudma. Talv läheneb suure kiirusega, lumi loodetavasti hulgakaupa;)
Viimastel päevadel on rutiini lõhkunud mõned põnevad uudised. Et mitte pikalt põnevust üleval hoida, siis teatame kohe: ei, mind ei visata kohe kindlasti välja, vaid viidi üle teise aasta magistrandiks. Ja järgmisel aastal saab MK-punkte 40 (jah, NELIkümmend) esimest.
Eile ehk pühapäeval lõppes Prahas 8. IBU kongress. Arutati mitmetel olulistel teemadel, jagati ära 2012 ja 2013 MMi korraldusõigused (vastavalt Ruhpolding ja Nove Mesto), tõsteti MK-l rahasaajate arvu kaheksast kümneni jms. Kõige enam põnevust pakkunud teema, stardikohad ja -grupid jäi vist küll poolenisti õhku rippuma, aga eks sellest kuuleb siis täpsemalt, kui meie esindajad tagasi jõuavad. Täpsemalt ka Biathlonworldis
Oi, eile käisin koolis. Selle semestri minu ainus aine, infosüsteemid. Paistab tore, eriti seetõttu, et saab oktoobri lõpus läbi - mis on lausa ideaalne. Muidugi, ega ma pole veel päris kindel, kas mind mitte välja mingil hetkel ei visata, aga vast siiski mitte.
Muud juttu enam polegi, kui et jälle laagrisse ja jälle laagrist tagasi. Miks mul on tunne, et ma hakkan ennast kordama? Hmm, võibolla sellepärast, et sportlase elu ongi üksainus suur rutiin. No võistlused välja jätta, need on ikkagi pidupäevad;)
Viimasel ajal on ilmad küll sellised olnud, et võta üks ja viska teist. Mõne trenni on isegi saanud nii teha, et vihma ei saja, aga nii mõnigi on üsna läbi loputanud. Rulliraja muudavad langenud lehed libedaks, õu on ploome täis - ühesõnaga on sügis tulemas.
Eile viisime Priiduga oma laagri võiduka lõpuni ja tulime Otepäält tulema. Treenitud sai kõvasti - minul tuli kahe nädala pisut üle 39 treeningtunni, lisaks lasin 750 padrunit. Füüsilist väsimust otsest ei tundnudki, kohati oli lihtsalt uni väga magus;) Psüühiliselt hakkas küll lõpus raskeks minema, rullirada on juba üsna peas ning laskmine polnud just paremate killast, aga tegelikult ei midagi hullu.
Nädala algusest saadik on tõsiselt treenitud. Neli päeva ja nõksa alla 13 tunni ning nii mõnigi lihas on üsna valus. Homsest alates elame võistluste rütmis - ametlik treening ja laupäev-pühapäev juba stardid. Treenimist päris ära ei unusta, aga vähe kergemalt ikka.
Aus ülestunnistus pidi olema pool võitu, niisiis: "Ma kardan plekki". Ja ei, ma ei mõtle seda plekki, mis riietele või kuskile tuleb, vaid ikka seda, mida laskma peab. Ehk esinevad küllalti tugevad probleemid plekki, sinna "päris märki" laskmisel. Kurb on muidugi see, et võistlustel pabermärki ei lubata lasta...
No current events.
