Homme algab laskesuusakoondisel selle hooaja esimene laager. Juba kolmandat aastat Elvas ning olemuselt sissejuhatav, kus peamine rõhk on lasketehnikal. Lühike ja lööv, kõigest viis päeva.
Mai lõpp hakkab vaikselt lähenema ning treeningu maitse tuleb üha enam suhu. Eriti seetõttu, et käimas on väike jõutsükkel ning lihased on pidevalt kergelt valusad. Kusjuures üllatuslikult ainult kergelt, ma mäletan ikka eelmistest aastatest, et ma ei saanud istuda ega astuda. Ei tea, kas peaks raskust on vähe või olen lihtsalt õiged taastusvahendid leidnud;)
Eelnevates juttudes olnud vihjed psühholoogilisele treeningule ei viitanud millelegi muule, kui Peep Vainu koolitusele "Saavutama õppimine". 3-5. märts olime Priiduga mõlemad seal, mina lausa teist korda. Esimene kord oli 2006 mais.
Tervitused Kanada British Columbia väikelinnast Squamishist. Oleme ennast üsnagi sisse seadnud, võistlusrajadki on üle vaadatud ja aklimatiseerumine käib täie hooga.
Päevad on läinud märkamatult mööda ja taas kord pühin kodumaa tolmu jalgadelt, ees ootab esmakordne reis üle Atlandi ookeani - sihtpunktiks Whistler Olympic Park, Vancouver, Kanada. Majanduslikel põhjustel läheme vähendatud koondisega - kaks sportlast: mina ja Martten; treener ja määrdemees. Mõned teised lähevad samal ajal Ridnauni IBU Karikale ja tulevad seejärel Trondheimi jälle MKle.
Nüüd on siis kõik peaaegu "nagu päris". Suurem osa tiime-sportlasi on kohal, eile koliti kõik ka ühte hotelli kokku, toimuvad ametlikud treeningud ja üleüldse MMi lõpuni suuri muutusi ei tohiks enam ette tulla.
Reis läks nagu lennates;) Eile hommikul poole kümne ajal olime juba Seoulis ja kolmest PyeongChangis. Või õigemini elame me YongPyongis, PyongChang-gun on põhimõtteliselt vald või nii. Lähim linn, Hyenggyue, jääb umbes 7 km kaugusele.
Ja ongi minek! Praegu juba laevas teel Helsingi poole ja sealt poole kuuest juba õhkutõus. Homme ehk neljapäeval peaks kohaliku aja järgi 9:30 Seoulis olema. Eesti aeg on siis 2:30 ehk seitse tundi nihkes. Sealt on veel mõningad tunnid bussisõitu ja siis - teretulemast PyeongChangi!
Aeglaselt, aga järjekindlalt tuleb tervis tagasi. Esmaspäeval olin ma veel väga hädine, nohutasin täie rauaga, kolmapäeval käisin juba suusatamas ja täna oli täitsa inimese tunne. Kui nüüd see välja jätta, et õhk ei käi päris nii läbi, nagu võiks. Ühesõnaga nina on jätkuvalt kinni, aga muidu pole häda. Hommikune pulss 44;)
Ma arvan, et kõik juba teavad minu aastavahetuse leivanumbrit ehk luuletust, kus kõik pealkirjas mainitud asjad sees on;) Aga tehke või tina, minul on selle aasta kohta hea tunne.
Eriti kosutavalt mõjuvad jõulud muidugi kehakaalule, aga siiski ka hingele. Jõudsime just Hiiumaalt tagasi ja vaikselt sätime ennast treeninglainele tagasi. Esmaspäev-teisipäev on juba Otepääl Eesti Meistrivõistlused.
See on täna küll peaaegu kohustuslik teema, aga ei saa sellest üle ega ümber. Oleks suur lumi tulnud maha päev varem või hiljem, oleks mul olnud sügavalt ükskõik, aga eile-täna tekitas see pisut probleeme, nagu kiuste olid just nüüd meil kõige kõvemad sõitmised.
Lausa kaks päeva oleme Otepääl suusatanud. Rada on korralik, arusaadavatel põhjustel küll pisut lühike, aga täna õhtul pandi juba kahurid tööle, nii et järgmiseks nädalaks on pikema raja lootust. Aga mis mul sellest, järgmisel nädalal oleme me juba Rootsis.
Salatrenniks nimetatakse siis sellist trenni, kus aeg ja/või koht ei ole päris tavapärased. Kuna siis keegi tavaliselt ei näe treenimist, siis ongi salatrenn. Viimati jäime me Priiduga küll haledalt vahele - läksime reede hommikul Nõo tagustele kruusateedele rattaga sõitma, aga Otepää treener ikkagi nägi ära. Ei mingit salatrenni;)
Praegu on tüüpiline laagrite vaheline kodunädal. Kogu aeg nagu teeks midagi, aga nagu ei teeks ka. Koolis olen käinud, pisut trenni olen teinud - eriti lasketrennid võtavad jubedama aja ära, kodus olen nokitsenud ja eile sai lausa Tallinnas käidud. Järgmisel nädalal ootavad ees näiteks üks eksam ja üks koormustest.
No current events.
