Veebruar on MMi-kuu. Erilist treenimist mahu mõttes enam ei toimunud, üritasime vormi koguda ja hästi võistelda. Eriti ei õnnestunud.
Sportlane minus ütleb, et elu sees ei lähe sinna tagasi. Pikk reis, ebameeldivad suusarajad, tuuline ja vastik tiir... Ei kutsu, ausõna, sõitke ise, kui tahate. Turist minus mõtleb, et tegelikult oleks päris huvitav veel korra minna - omapärane oli.
Nüüd siis näitasin endale, et ka lamades on võimalik nulli lasta;) Tegelikult tegi naiskond hea võistluse. Kolm esimest vahetust olid ulmelised - lamades kõik nulliga ja püsti kamba peale 3 varu, millest enamus jääb minu õlgadele. Selleks ajaks olime kõige paremini lasknud naiskond. Janal kahjuks nii hästi enam ei läinud, aga pole viga.
Ma ei saa ainult sellest aru, miks ei saanud individuaalvõistlustel sellist püstitiiru tehtud? Muidu oli enam-vähem võistlus, läksin panema, aga kahjuks panin ennast kolmandaks ringiks täitsa kinni. Koht oli tegelikult võimetekohane.
Sellise sõidu kohta ei ole suurt midagi öelda. Hooaja halvim koht MMil saavutada on kindlasti omaette oskus. Muidugi, hooaeg pole ju veel läbi;) Kaheksa trahvi pärast ei ole küll vaja aastaid harjutada...
Põhimõtteliselt oli täna juba parem päev. Ilm keeras külmale ja libisemine oli kohe märksa parem. Tõusud olid jätkuvalt pehmed, aga laskumised see-eest jäised. Tuul oli tiirus küll paras orkaan, aga sain sellega enam-vähem hakkama.
Mis seal ikka, seekord siis sedapidi. Pihta ei saanud ja ilm ning rada olid ka ilmselgelt minu vastu. Maa külmand, kärss kärnas. Lootused säilisid kuni neljanda lasuni, siis oli põhiline võistlus lõppenud, järgnes rebimine jälitusse saamise nimel.
Täna algavad siis pea poolteist nädalat kestvad sünnipäevapidustused. Ametlik avamine on õhtul 19:30, homme-ülehomme sõidetakse minu auks sprint ja jälitus ning ülejäänud võistlused siis nädal aega otsa. Ilus küll, et selline suur pidu tehakse.
Nüüd on siis kõik peaaegu "nagu päris". Suurem osa tiime-sportlasi on kohal, eile koliti kõik ka ühte hotelli kokku, toimuvad ametlikud treeningud ja üleüldse MMi lõpuni suuri muutusi ei tohiks enam ette tulla.
Reis läks nagu lennates;) Eile hommikul poole kümne ajal olime juba Seoulis ja kolmest PyeongChangis. Või õigemini elame me YongPyongis, PyongChang-gun on põhimõtteliselt vald või nii. Lähim linn, Hyenggyue, jääb umbes 7 km kaugusele.
Ja ongi minek! Praegu juba laevas teel Helsingi poole ja sealt poole kuuest juba õhkutõus. Homme ehk neljapäeval peaks kohaliku aja järgi 9:30 Seoulis olema. Eesti aeg on siis 2:30 ehk seitse tundi nihkes. Sealt on veel mõningad tunnid bussisõitu ja siis - teretulemast PyeongChangi!
Jaanuar on alati selline kahtlane kuu. Ühelt poolt kõvad võistlused - Oberhofi, Ruhpoldingu ja Anterselva MK-etapid, aga teiselt poolt hakatakse juba otsaga MMiks valmistuma ja siin tuleb leida mingi tasakaal. Minul oli võistluskoormus vähe kergem, sest teatenaiskonda pole ja massi ei saanud ning kuu lõpus eesti võistluste ajal tulgi haigusevimm kallale.
Einoh, mina ei saa aru, mis nad selle trahviringi üleüldse Anterselvasse tegid? Minu arust ei olnud sellel küll mingit mõtet;) Nüüd ajan nina püsti ja taon vastu rinda - jälle null ja veel neljas tiirus!
Tegelikult ma ei taha sellest rääkida. Sellise võistluse tahaks võimalikult kiiresti unustada ning suureks abiks on Scarlett O'Hara tarkus "Ma ei mõtle sellele täna". Aga tuleb tunnistada, et see võistlus oli järjekordne selle hooaja peegeldus.
Väljamaa keeles on selle olukorra üsna tabav ütlus: "Same shit, different day" (ja siinkohal paluks meedia esindajatel seda mitte tsiteerida). Ehk teisisõnu pole suurt midagi muutunud, kaks trahvi, sõidus üle pooleteist minuti ja 40+ koht.
Niisiis, vaatasime telekast Damratcheva komöödiaetteaste ära ning panime Oberhofist ajama. Kohalikud vennad kiirteel väga ei hellitanud, 160 oli aegajalt ikka rauas ja nelja tunniga olime kohal. Head bussid neil ka, meie buss läks hommikul, sai tippkiiruseks 140 (allamäge) ja aega kulus üle viie tunni.
Kaks nädalat on mööda läinud ja seis ei ole muutunud. Sõita nagu enam-vähem jõuaks (enda kohta), lasen hästi, aga pihta ei saa ning koht on ka selline poolvintske. Ei teagi, kas nutta või naerda. Naerame, naer on terviseks.
Öösel jõudsime kohale, täna tegid mehed juba võistluse ja homme on meie kord. Üldiselt on kõik nagu tavaliselt - linn ja rada on rahvast täis, rada on raske (ühe tõusu on nad isegi märksa suuremaks ehitanud). Ainult ilm on ebaoberhoflikult ilus ja päikesepaisteline, aga külm.
No current events.
