Eile lõuna ajal lehvitasin Priidule, Kaurile, Sirlile ja Helvisele, kui nad Elvast bussiga suuna Ramsau peale võtsid. Indrek, Kadri, Martten ning vanemtreener, ei, peatreener Kristjan on seal juba kohal. Mina olen peaaegu viimane - kell 12 läheb lennuk. Päris hapupiimane on Roland, tema tuleb üldse mõned päevad hiljem. Välisreiside hooaeg on avatud.
Mingil kummalisel põhjusel taban ennast rulle sõites järjest sagedamini kujutlemas, kuidas oleks lume peal sõita. Selge pilt, Ramsau läheneb, pärissuusatamine läheneb. Selle aasta suusad peaksid ka lähiajal Eestisse jõudma. Talv läheneb suure kiirusega, lumi loodetavasti hulgakaupa;)
Praegu on täpselt "vaikus enne tormi"-aeg. Midagi nii põrutavat, et kohe kirjutama ajaks, otseselt ei toimu, ainult väikest nipet-näpet. Praegu on kergem nädal, umbes kord päevas trennis, mina käin koolis, reedel käisime Priiduga ehhos ning muidu tegeleme lihtsalt olemisega.
Tundub, et õlasaaga, mis eelmisel aastal Ramsaus peale hakkas ja korralikult oksad laiali sõita ei lasknud, on nüüd mõneks ajaks peatunud. Päris lõppenuks ei julge veel lugeda, aga vähemalt lootust on. Sain oma süsti ära.
Eile ehk pühapäeval lõppes Prahas 8. IBU kongress. Arutati mitmetel olulistel teemadel, jagati ära 2012 ja 2013 MMi korraldusõigused (vastavalt Ruhpolding ja Nove Mesto), tõsteti MK-l rahasaajate arvu kaheksast kümneni jms. Kõige enam põnevust pakkunud teema, stardikohad ja -grupid jäi vist küll poolenisti õhku rippuma, aga eks sellest kuuleb siis täpsemalt, kui meie esindajad tagasi jõuavad. Täpsemalt ka Biathlonworldis
Muud juttu enam polegi, kui et jälle laagrisse ja jälle laagrist tagasi. Miks mul on tunne, et ma hakkan ennast kordama? Hmm, võibolla sellepärast, et sportlase elu ongi üksainus suur rutiin. No võistlused välja jätta, need on ikkagi pidupäevad;)
Viimasel ajal on ilmad küll sellised olnud, et võta üks ja viska teist. Mõne trenni on isegi saanud nii teha, et vihma ei saja, aga nii mõnigi on üsna läbi loputanud. Rulliraja muudavad langenud lehed libedaks, õu on ploome täis - ühesõnaga on sügis tulemas.
Täna hommikul algas Otepääl järjekordne laager. Kaks nädalat, esimese nädala lõpus IBU karikasarja etapp rullidelt. Hiiumaal puhkus läks väga hästi, ilmad olid head, tuju ka hea.
Pikalt sai seda planeeritud ja kaks korda edasi lükatud, aga nüüd oleme kohal. Kolmapäeva õhtust nädala lõpuni Hiiumaal. Aktiivne puhkus. Peamiselt puhkus kohustustest, mis meid Elvas ootaks. Juhhuu!
Aus ülestunnistus pidi olema pool võitu, niisiis: "Ma kardan plekki". Ja ei, ma ei mõtle seda plekki, mis riietele või kuskile tuleb, vaid ikka seda, mida laskma peab. Ehk esinevad küllalti tugevad probleemid plekki, sinna "päris märki" laskmisel. Kurb on muidugi see, et võistlustel pabermärki ei lubata lasta...
Kuidas see Toe Tagi laul oligi: "Le-gendaarne, le-le-gendaarne..."? Noh, legendaarne on "Elva onn" kahtlemata. Sissejuhatuseks võiks kiigata 2000. aasta Postimehe artiklit "Maailmameister sööb hommikuti pelmeene", eelkõige algust, rahapuuduse osa võib lugemata jätta (kuigi ega seda praegu ka üle pole, aga millal oleks?).
Mäletate, kuidas eelmises postituses kiitlesin, et laskmine on päris hästi läinud? Noh, sealsamas see ka lõppes. Haanja viimane lasketrenn ja tänane Otepää esimene lasketrenn, mõlemal juhul kompleksid, läksid ikka aia taha. Täna olid viimased kolm püstitiiru trahvid 2+3+3, mille peale öeldi, et ära rohkem lase...
Eelviimane treeningpäev Haanjas käib. Algas nagu tavaliselt, 7:40 (või varem) tiirus kuivatreeninguga. Põhitrennides on kavas pikk rulli kompleks (üle kahe tunni) ja õhtul jooks ning jõusaal. Homme, viimasel päeval, teeme kolmetunnise (mehed pikema) matka.
Mitte miski pole äge. Haige ei ole äge olla. Haigus ise ka ei ole äge - sõna otseses mõttes, hoopis nii uina-muina kulgeb. Aga praegu tundub, et hakkab paremaks minema, täna tegin õues kerge treening-jalutuskäigu klassikarullidega.
Vaevalt olin jõudnud eelmise jutu üles riputada, kui tuli Tallinnast kõne - taas on käes Balti Sõjaväemängud (eelmine aasta oli üritus Leedus), teisipäev-kolmapäev laskejooks, täna (st esmaspäeva) õhtul avamine, olge kohal. Selge. Kuna kapral Sauele on käsk vanem kui tema, siis asusime koos nooremseersant Kõivu ja kapral Tobrelutsuga teele.
Ausa eestlasena sai võidupühal/jaanipäeval peamiselt oma püromaanikalduvusi välja elatud. Üldiselt oli tore. Suurt mürtsu ei teinud, niisama vaikne olemine. Järgmiselt päeval kell 12 oli lasketrenn, tabavus minul lamades 98% ja püsti 88%, Priidul vastavalt 96% ja 90%.
Eile oli tegus päev - lasketrenn, arvestustöö, koormustest ja Ahhaa näituse külastamine ja õhtul asjade pakkimine. Täna hommikust oleme juba Haanjas laagris ja kaks trennigi tehtud. Mina jään siia reedeni, siis teen korraks põike Soomemaale, Jukolale, aga kogu laager kestab järgmise nädala lõpuni, 21. juunini.
Nagu see flegmaatiku ja kilpkonnade anekdoot, et "panid muudkui viuh! ja viuh! mööda". Täna hommikul sai kaua magada, tervelt üheksani, siis hakkas Priit nihelema. Tavapärane ärkamine on viimasel ajal ikka sinna poole kaheksa või varasema kanti tüürinud.
Nagu niuhti on jälle pool nädalat läinud, nii et arugi pole saanud. Esmaspäeval oli mul eksam ning pärast seda põrutasime Pärnusse minipuhkusele, tagasi jõudsime teisipäeva lõunal, kolmapäev oli täisväärtuslik trennipäev kahe trenniga ja näe, juba ongi neljapäev.
No current events.
