Olen kõrgelt haritud - bakalaureusekraad informaatika erialal, pisukese suunaga keeletehnoloogia poole. Sügisel jätkasin õpinguid ka magistriõppes. Juba siis olid mul selle suhtes omad kahtlused, aga mis seal ikka, harjumus oli sees ja vähemalt sai TÜ raamatukogust ohjeldamatult koju laenutada ning bussis odavamalt sõita.
Oleks ma väiksena elanud kusagil arenenud riigis, oleks ilmselt lastekaitseametnikud meie peres sagedased külalised olnud, sest ei ole ju võimalik, et üks väike tüdruk ennast niimoodi ise ära lõhub.
Ma vaatan, et minu "kerge treenimine" pakub palju huvi. Aga palun, eelmine nädal, 82,7 km, 11 tundi ja 11 minut: kes, mis ja kuidas.
Sõrmed. Peaaegu pooled varbad. Suurem osa hambaid. Kulmud. Juuksed. Tuleb küll, kui hästi mõtlema hakata. Suurem osa kohti on aga "meeldivalt" valusad. Põhjused - pühapäevane Xdream ja eilne NATO test ning püügisüst.
Kunagi, kui ma veel noor olin, tahtsin ma kirjanikuks saada* või õigemini oli see üks paljudest võimalikest variantidest. Mälu järgi umbes teises klassis hakkasin ma lausa raamatut kirjutama. Pealkiri oli "Oravad", sel lihtsal põhjusel, et oravad meeldisid;) Et ma mingeid jutte kirjutanud oleks, seda ei mäleta. Midagi vist ikka oli... Mõnevõrra hiljem toimus minu ajakirjanduslik debüüt ja elu esimene honorar - Päevalehe lastelehes oli mingi luulekonkurss, kus kindlad sõnad pidid luuletuses olema ja minu oma avaldati. Kirjandid pole kunagi mingi eriline probleem olnud.
Miks on hea olla kopajuht? Karjääri on hea teha. Aga miks on halb olla kopajuht? Kogu aeg on kopp ees. Praegusel hetkel on juhe üsna koos. Kevadel kipuvad kõik asjad maru kokku jooksma - viimased treeningud ja võistlused, (minu jaoks taasalgav) kool, isiklik elu. Oeh, raske on see elu. Antud hetkel on põhitegevuseks asjade pakkimine, et homme saaks Austria poole kimama hakkavatele hooldemeestele oma nodi peale visata ja mitte lennukit oma hirmsate ülekilodega üle koormata.
Jõuluvana ei käinud, vaid saatis hoopis päkapikud. Jõuluvana saatis näiteks palju raamatuid ja ühe vidina, mille ohtral kasutamisel meil enam teates trahviringidele minna ei tule. Muidu oli ka tore, aga vihma asemel oleks võinud lund sadada, siis oleks täitsa aus olnud. Paksuks ennast ei söönud.
Esmaspäeva lõunal jõudsime Eestisse. Kodus on hea olla, kui ainult nii kiire ei oleks... ja muidugi lumi ka maas oleks. Annan kiirelt lühiülevaate teatest ja lähituleviku plaanidest.
Novembrikuuga algab põhimõtteliselt suusahooaeg. Suvi ja Ramsau on lihtsalt ettevalmistus, november on juba vormitimmimis- ja kohati ka paugutamiskuu. Ennast tuleb igastahes võistlushooajaks valmis panna ja see hõlmab mitmeid uusi asju...
See on sportlastele teada tuntud tõde, et puhkepäevad on kõige väsitavamad ja vabad nädalad kõige kiiremad... Mina ise ütlen selle kohta, et ühe nädalaga tuleb mul kiiresti kolme nädala eest ette ka elu ära elada, et siis rahulikult jälle laagrisse minna.
Laager on lõppemas ja kui päris aus olla, siis aitab ka juba treenimisest, tahaks koju, tahaks puhata. Vaja veel vaid homne pikk trenn vastu pidada.
Kui ma esimest korda ehho(kardiograafia)s käisin, umbes-täpselt kaks aastat tagasi, siis ühel hetkel arvasin, et arst mängib arvutiga mingit põnevat sõjamängu, sest paugud käisid ja punast värvi oli pool ekraani täis. Mõne hetke pärast tuvastasin, et kuigi punane värv oli tõepoolest veri, siis need paugud on minu väikse südame löögid.
Täna oleksin ma peaaegu ühe suure preemia ära teeninud. Iseendalt. Rulli kompleksis lasin 8 esimest tiiru nulliga, lõpuni aga välja ei kannatanud - 1102.
Mitte mina ega Priit, vaid kass
No current events.
