Kokkuvõtvalt võib öelda, et midagi põrutavat teada ei saanud, kõik oli põhimõtteliselt sama, mis tavaliselt. Koormuse kestus 25:30, aeroobne lävi 158, anaeroobne 180, maksimaalne pulss 188. Alates 2005. aastast pole suurt muutust toimunud.
Salatrenniks nimetatakse siis sellist trenni, kus aeg ja/või koht ei ole päris tavapärased. Kuna siis keegi tavaliselt ei näe treenimist, siis ongi salatrenn. Viimati jäime me Priiduga küll haledalt vahele - läksime reede hommikul Nõo tagustele kruusateedele rattaga sõitma, aga Otepää treener ikkagi nägi ära. Ei mingit salatrenni;)
Praegu on täpselt "vaikus enne tormi"-aeg. Midagi nii põrutavat, et kohe kirjutama ajaks, otseselt ei toimu, ainult väikest nipet-näpet. Praegu on kergem nädal, umbes kord päevas trennis, mina käin koolis, reedel käisime Priiduga ehhos ning muidu tegeleme lihtsalt olemisega.
Viimastel päevadel on rutiini lõhkunud mõned põnevad uudised. Et mitte pikalt põnevust üleval hoida, siis teatame kohe: ei, mind ei visata kohe kindlasti välja, vaid viidi üle teise aasta magistrandiks. Ja järgmisel aastal saab MK-punkte 40 (jah, NELIkümmend) esimest.
Oi, eile käisin koolis. Selle semestri minu ainus aine, infosüsteemid. Paistab tore, eriti seetõttu, et saab oktoobri lõpus läbi - mis on lausa ideaalne. Muidugi, ega ma pole veel päris kindel, kas mind mitte välja mingil hetkel ei visata, aga vast siiski mitte.
August on läbi aastate olnud üks tõsiseimaid treeningkuid, nii ka tänavu. Kuu esimese poole olime Otepääl laagris, sinna sisse jäi ka IBU karikaetapp rullidel. Kuu teise poole olime vabapidamisel ning sinna sisse jäid Eesti MV jooksult ning Xdream.
Lühiuudised Haanjast: mina lasin 2+1 (lamades ei märganud tuul alguses, edasi sihtisin veaga ja tabasin), kaotasin Katsile (1+1) 4 sekundit, Sirts (2+2) kaotas juba rohkem. Joosta oli tavapäraselt raske, lasta tegelikult ka küllalt raske, läks kaua aega, aga tunne iseenesest oli kindel, lihtsalt ei trehvanud.
Kaks nädalat tagasi Haanjas jooksu IBU karikal tegin korraliku sprindi ja järgmisel päeval viletsa massi. Seekord rullidel siis vastupidi - eilne sprint oli katastroof, tänane jälitus täitsa kobe. Talve alguseks võiks nii kaugele jõuda, et kaks päeva korraliku võistluse teeks...
Algul ei saa vedama, pärast ei saa pidama. Juuli alguses tuli kohe kerge haigus kallale ja mõnda aega sai siis sellega võideldud. Edasi aga läks hästi - sai treenitud, sai ka pisut võisteldud. Laagris olime nädala Haanjas, nädala Otepääl ning võistlusteks oli IBU karikas jooksult Haanjas. Kuu lõpus jõudsime ka Hiiumaale.
Tähendab, ma olen korduvalt maininud, et mina ei ole mingi jooksukuru ja üleüldse on valel lühikesed jalad. Valel jooksjal ma mõtlen, sest ühel õigel jooksjal on ikka pikad jalad. Minu jalgade kohta võib öelda paljutki, aga mitte pikad. Sellest hoolimata pidin ma oma väikeste jalakestega kaks päeva järjest Haanjas IBU karika vudima.
Täna-eile toimusid Otepääl Ansomäe (ehk vanas) lasketiirus esimesed Eesti Meistrivõistlused laskeorienteerumises ja ühtlasi ka IBOF (International Biathlon Orienteerig Federation) II Maailma Karika etapp. Esimesel päeval oli kavas sprint, teisel ühisstardist tavarada.
Juuni on juba väga tõsine treeningkuu. Seekord oli kavas kahenädalane laager Haanjas, lisaks sai käidud Jukolal ja päris kuu lõpus Xdreamil.
Kolm päeva läksid lennates. Üks päev sinnasõit ja sisseseadmine, päev seal, üks päev asjade kokkukorjamine ja kojusõit. Üldiselt mulle meeldis. Ilm oli mõistlik, rada oli põnev, enda tulemus rahuldav ja Olle võit Delta meeskonnas maasikas koogi peal;)
Eile oli tegus päev - lasketrenn, arvestustöö, koormustest ja Ahhaa näituse külastamine ja õhtul asjade pakkimine. Täna hommikust oleme juba Haanjas laagris ja kaks trennigi tehtud. Mina jään siia reedeni, siis teen korraks põike Soomemaale, Jukolale, aga kogu laager kestab järgmise nädala lõpuni, 21. juunini.
Tegelikult ei ole see üldse meeldiv, ausõna, aga mis teha, kaks korda aastas on vaja see katsumus ette võtta.
Nagu see flegmaatiku ja kilpkonnade anekdoot, et "panid muudkui viuh! ja viuh! mööda". Täna hommikul sai kaua magada, tervelt üheksani, siis hakkas Priit nihelema. Tavapärane ärkamine on viimasel ajal ikka sinna poole kaheksa või varasema kanti tüürinud.
Nagu niuhti on jälle pool nädalat läinud, nii et arugi pole saanud. Esmaspäeval oli mul eksam ning pärast seda põrutasime Pärnusse minipuhkusele, tagasi jõudsime teisipäeva lõunal, kolmapäev oli täisväärtuslik trennipäev kahe trenniga ja näe, juba ongi neljapäev.
Olen kõrgelt haritud - bakalaureusekraad informaatika erialal, pisukese suunaga keeletehnoloogia poole. Sügisel jätkasin õpinguid ka magistriõppes. Juba siis olid mul selle suhtes omad kahtlused, aga mis seal ikka, harjumus oli sees ja vähemalt sai TÜ raamatukogust ohjeldamatult koju laenutada ning bussis odavamalt sõita.
No current events.
