Nonii, seekord sai siis juba "päris" punktidele, ei ole enam-mingit IBU-abi;) Esikakskümmend on juba päris laskesuusataja moodi. Iga stardiga läks nii sõit kui ka laskmine paremaks, täpselt nagu kavas oli ning loodetavasti see trend ka jätkub.

 

Idee poolest läks nagu paremini, aga sellest ma küll aru ei saa, kuidas on võimalik 7,5km peal kaotada 1:52? Enda arvates päris ei jalutanud seal raja peal... Hea seegi, et ligi pooled naised suutsin veel aeglasemalt sõita;) Laskmine oli muidugi ulmeline, 40 naist lasi 0 või 1.

Eile ma mõtlesin juba stardis olles, et võrreldes eelmise aastaga on juba praegu läinud märgatavalt paremini. Ja kui siis lõpuks selle viimase "IBU-abi" punkti ka sain, siis oligi korras - vähemalt on mingigi märk sellest aastast maas ja MK kokkuvõttes nimi kirjas;)

Hooaja avastart ongi tehtud. Ideaalsest oli asi muidugi kaugel, kuid meil mõlemal oli ka positiivseid momente. Eile oli õnneks suhteliselt soe, kõigest -14:), nii et loodetavasti ei külmetanud ennast ära ka ning nüüd saab ainult paremaks minna.

Sellel aastal oli eestikatel võrdlemisi suur kaal. Et MK-sarjas on eestlastel nüüd vaid 3+3 stardikohta, siis vähemalt meeste hulgas on konkurents üsna tihe ning kahe päeva kokkuvõttes olid need stardid üheks kolmest katsevõistlusest.

Pärast järjekordset "ümbermaailmareisi" (kolm lendu, öö Helsingis, pool päeva Moskvas, algpunktist lõpp-punkti 32 tundi + 4 tundi ajavahet) jõudsin eile varahommikul kolmest Hantõsse. Hakkan juba vaikselt rütmi sisse elama - kui eile ärkasin kell 11, siis täna juba enne kümmet. Aga ma pole sugugi ainus, hommikusöögisaal oli padjanäoga sportlasi täis;) Eile sai tehtud kerge trenn ning täna õhtul juba selle hooaja viimane MK-individuaalstart.

 

Pikk võistlusnädalavahetus on läbi, polegi sellel aastal kolme päeva järjest sõitnud. Kõhuprobleemid panid nädalavahetusele oma pitseri, tasapisi läks paremaks, aga midagi eriti head siiski ei olnud. Need tüdrukud, kellega eelmisel nädalal võidu sõitsin, jäid nüüd poole päeva kaugusele. Mis seal ikka, vähemalt ei kukkunud selg ees tõusust alla...

 

Enam-vähem olen nüüdseks väsitavast nädalavahetusest välja puhanud. Minu puhul, antud hetkel, osutus kuue päevaga neli starti teha ikkagi parajaks katsumuseks. Pühapäevaks olin omadega üsna õhtul ning pärast võistlust ei olnud mitte pettunud käest libisenud medali pärast, vaid hoopis rõõmus, et see üritus läbi sai.

 

Viimasest kahest stardist kahel olen pääsenud lilletseremooniale - kui eestikaid mitte arvestada, siis pole seda varem kunagi juhtnud;) Hea küll, konkurents oli suhteliselt hõre, aga meie võistkonnale on see siiski suur asi. Kui kogu ülejäänud hooaja üritad vältida viimaseks jäämist, siis on lohutav vähemalt ühel võistlusel olla esikuuiku-konkurentsis.

 

Eilne sõit oli üle tüki aja jälle midagi positiivset. Suhteliselt. Väike meenutus sellest ajast, kui veel suutsin;) Pisut on muidugi kahju, et medalit ei saanud, aga ausalt öelda ma kartsin märksa hullemat tulemust. Sõidukiirus on mul sellel hooajal olnud vilets ning ega laskekindlusega pole ka võistlustel eriti head lood olnud. Nii et sellel taustal täiesti korralik võistlus.

 

Kahju muidugi, et meie hetketase ongi seal viimaste kohtade pärast heidelda... Aga loe või arvuta kuidas tahes, 15 sekka tulek oleks olnud juba ilmselge eneseületamine või nõudnud teiste võistkondade täielikku põrumist. Mina olin meie parim - ja isegi kui meil oleks praegu neli sellist laskesuusatajat, oleks me olnud ikka seal 13-16 koha kandis. Ma olen varemgi seda öelnud, et ma oleks parema meelega keskmise koondise keskmik kui nõrga koondise parim...

Üldiselt oli väga raske võistlus. Teisel ringil sai hapnik järsku õhust otsa ja sealt edasi oli puhas valu ja kõõksumine. Jube lugu. Esimene lamadestiir läks nii, nagu kõik siinsed esimesed lamadestiirud - viimane mööda. Korraks tundus, et läheb ka see võistlus sama stsenaariumi järgi, aga võtsin asja rahulikult ja lasin järgmised kaks tiiru nulliga. Viimaseks tiirus olin üsna süsi, nii et läks veel üks mööda. Kokkuvõttes keskmine võistlus. Suusarajal lihtsalt ei olnud rohkem enam kuskilt võtta, lasketiirus tegutsesin hindele 4. Muidugi on see minu arust üsna hämmastav, kui täpselt naised üldiselt lasevad...

Ilmselt on kõik juba erinevates audio-visuaalsetest kanalitest näinud, mida ma sellest võistlusest arvasin. Nojah, plaan ei olnud just päris selline.

 Vähemalt saab jälituses startida, see on kõige tähtsam. Ja ühtlasi ka miinimumprogrammi täitmine, mille tõttu võib võistluse rahuldavaks lugeda.

Kui ma suudaks olümpia esimese stardini jääva kolme nädalaga kärpida igal nädalal sõiduajast 30 sekundit, siis ma oleksin omadega väga mäel. Eile oli tunne märksa parem kui Ruhpoldingus ja ka kaotus oli pisut väiksem, aga jätkuvalt on pikk tee veel minna. 

Esimene MK on möödas ja vähemalt on hetkeseis teada. Hea seegi, et laskmisega on üldiselt korras, see sprindi kolm oli lihtsalt väike tööõnnetus. Muus osas hõisata ei ole. Tippvormini on veel pikk tee minna ja loodetavasti ei saa hooaeg enne otsa, kui ma kohale jõuan.

Vähemalt on sellel aastal üks medal juba käes - esmaspäevastel Eesti Meistrivõistlustel teenisin ausalt hõbemedali Sirli järel ja Elisabethi ees, Kadri seekord ei võistelnud. Samuti oli see esimene start pärast pikka pausi, viimane võistlus oli 29. novembril Idres IBU karikal.

 

Kokkuvõtvalt oli see meile hea nädalavahetus. Priit tegi laupäeval ilusti oma ära, minul oli pühapäeval tiirus väiksed probleemid, aga need lahenesid rajal;) Ülejäänud seltskond sai samamoodi oma ülesannetega hakkama: Elisabeth, Kristel ja Priit N täitsid MK-normi; ülejäänud lasid ilusti, minu 1+1 oli "vanade" poole pealt kõige rohkem lastud. Nüüd aga ootab juba ülehomme ees esimene MK-start.