Hooaja esimesed suusakilomeetrid on treeningpäevikus kirjas - tubli kolm päeva on suusatatud. Erinevalt Elost muidugi mitte hommikust õhtuni ja õhtust hommikuni, vaid pigem ikka jupikaupa ja lühidalt, aga ikkagi. Ning üleüldse on siin Vuokattis nii palju teha, et ilmselgelt jääb päevas aega väheks. Ühel päeval oleks napilt söögist ilma jäänud, sest lihtsalt ei jõudnud õigeks ajaks trennist tagasi;)

Viimased päevad on olnud tihedad. Laupäeval sai käidud-nähtud-võidetud Cesises IBU karikal laskejooksus, pühapäeva hommikul võtsime aga suuna Vuokatti ning oleme siin nüüd nädalakese Askoga laagris. Tunnelisse ei ole veel jõudnud, küll aga lasketiiru ja rullirajale. Ilm on kusjuures väga viisakas - selgelt alla 25, ainult tibutab vahepeal, aga see on igal juhul parem variant kui see pidev kuumus.

Laager käib täie hooga, lihased on kohati juba meeldivalt valusad ning uus relv korralikult sisse lastud. Rahvast tuleb tiiru järjekindlalt juurde. Ukrainlased on juba ammu siin, ükspäev tuli olümpiavõitja Kuzmina, täna pärast lõunat venelased, nii mehed kui naised. Anatoli on nüüd kuuldavasti vene naiste peatreener;) Ülehomme läheme käime Cesises kiiresti jooksmas ja täpselt laskmas.

Piisab ainult paar korda rutiini üle kurta, kui kohe hakkab juhtuma. Kõigepealt andis otsad minu relva lööknõel, siis oli meil tükk tegu, et kuskilt mõni uus hankida ning see ära vahetada. Järgnevalt läksime ühe treeninguga pisut hoogu ning nüüd on laagri eelviimasel päeval kumm üsna tühi.

Laagrielu veereb jätkuvalt edasi marsruudil Elva onn - lasketiir - rullirada - jooksurajad - jõusaal - söögikoht. Vähese vaba aja sisestab loomulikult jalgpall ja juba teist aastat järjest on ametlikuks laagriseebiks "Südameasi" - enne hommikust trenni näeb esimese poole, pärast õhtusööki teise poole. See lõbu aga ähvardab varsti lõppeda, sest vähemalt esialgu onnis digiboksi küll pole. 

 

Järjekordne laager Otepääl käib. Ütleme, et juba hakkab maitset suhu saama, eelmisel nädalal olime ainult 4,5 päeva, nüüd aga järgmise nädala lõpuni. Hetkel on põhirõhk jätkuvalt laskmisel, eriti erialasel ja juba teeme ka koormuselt laskmist ehk komplekse.

Kui terve maikuuga oled suutnud ära lasta pisut üle 1000 padruni, siis peaks ju viiepäevasesse laagrisse viiesajast piisama? See oli ilmselge valearvestus, kolmanda päeva õhtuseks trenniks oleks juba kuival olnud, aga õnneks on Asko padruneid hulgi varunud. 

Eilsega lõppes meil tõsisem treeningnädal ning täna on puhkepäev. Põhimõtteliselt on nüüd edasine aeg üks paras puhkamine, jala soputamine ja vahepeal vormi timmimiseks kiirendamine. Põhja ladumise aeg oleks nagu läbi;) Mõtted kipuvad ka üha tihedamini Kanada poole. Ärasõiduni on jäänud 4 päeva.

 

Vähemalt ühes asjas olen küll täielikus tippvormis - lõuatõmbamises. Eile tõmbasin trenni alguses küllaltki lihtsalt 11 ja trenni lõpus küllaltki suure siputamisega 10. Ei mäleta küll, et oleks viimasel ajal rohkem tõmmanud. Siis, kui ma veel noor ja ilus olin ja umbes 30 kilo kaalusin, siis tõmbasin sinna kuskile 15 kanti ka, aga see ei lähe arvesse.

 

Neli nädalat kukkumisest. Täna tegin esimese komplekstreeningu. Laskmist ei ole ära unustanud, vastupidi. Uisku sõitsin sõna otseses mõttes nagu vana mees - nii umbes seitsmekümnene - kangelt ja ebakindlalt. Siledal maal veel kuidagi, aga tõus käib hetkel üle jõu. Eile õppisin ära inimese kombel trepist alla mineku.

 

Eile hommikul tegime selle talve esimese biathlonivõistluse. Uudises võiks nüüd öelda, et tegu oli rahvusvaheliste võistlustega, sest lisaks meile oli nii meestest kui naistest stardis ka üks soomlane. Formaat oli teate esimene vahetus, aga ilma varupadrunitega;) Ehk meestel 3x2,5km, naistel 3x2km ühisstardist.

 

Kolm korda olen juba siin Olosel suusatanud. Võrratu! Lund on palju, rada on korralik, erinevalt Ramsaust käib jõuab ka hapnikku lihastesse - mis nii viga sõita. 

 

Ramsau laagriga on selleks korraks siis aamen. Mina olen hetkel Münchenis, homme hommikul läheb lennuk ning Priit on kõigi eelduste järgi kuskil Tsehhis. Bussiga siis. Koju jõuame ilmselt üsna samal ajal - homme pärastlõunal, mina olen lihtsalt saanud öösel rahulikult voodis magada. Õues on ilm kole - külm ja vihm.

 

Kaks treeningnädalat oleks nagu täiesti eri kohtades. Esimene nädal oli väga suvine - all üle 20 kraadi sooja, rahulikult võis päikest võtta, üleval samuti soe ja lund vähe. Vaevalt jõudis aga teine treeningnädal alata, kui talv kohale jõudis. Kolm päeva on üleval tuisanud, täna jõudis lumi ka alla.

Igavuse üle Ramsau laagris kurta ei saa. Terve päev on nii ära sisustatud, et vaba hetke, kus midagi teha ei ole, naljalt ei leia. Täna on meil Priiduga puhkepäev ja täna ma loodaks seda igavust tunda - kuigi on ka palju olulisi asju plaanis.

 

Kõigile tuttavatele õpetajatele, õpilastele, üliõpilastele ja teistele, kes ennast puudutatuna tunnevad, soovin jõudu ja jaksu algavaks kooliaastaks. Minu kooliga on lood sedapsi, et ametlikult olen akadeemilisel. Võib-olla teen mõne ainegi, aga üldiselt on peamine motivaator üliõpilaspilet;)

 

Treenimine on üks petlik tegevus. Enamasti omaette nokitsedes võib mingi hetk hakata tunduma, et olengi maru tugev. Näiteks kasvõi selles laagriski oli selliseid hetki, kus tundus, et tõusud on vist väiksemaks jäänud ja jõudu juurde tulnud. Selle vastu aitavad aga (laagri)võistlused, mis üldiselt kiirelt maa peale tagasi toovad.

 

Järjekordne Otepää laager on alanud, käib teine treeningpäev. Mina hakkan hampster olemisest juba üle saama, põsk ei ole peaaegu üldse enam paistes, aga talvevarusid kunagisse hamba asukohta ikkagi kogun. Lastes annab tunda, aga suhteliselt vähe. Ühesõnaga - treenime.

 

Täna on neljas laagripäev Otepääl, esimene "kergem päev" - treeningtunde on minul näiteks planeeritud ainult 2:15 + laskmine. Eelmised päevad on olnud päris rasked. Minul on suurem osa lihaseid (eba)meeldivalt valusad. Laskmisega olema ka kõvasti mahvi saanud, üle 500 padruni on juba ära kõmmutatud.