Hooaja esimesed suusakilomeetrid on treeningpäevikus kirjas - tubli kolm päeva on suusatatud. Erinevalt Elost muidugi mitte hommikust õhtuni ja õhtust hommikuni, vaid pigem ikka jupikaupa ja lühidalt, aga ikkagi. Ning üleüldse on siin Vuokattis nii palju teha, et ilmselgelt jääb päevas aega väheks. Ühel päeval oleks napilt söögist ilma jäänud, sest lihtsalt ei jõudnud õigeks ajaks trennist tagasi;)

Piisab ainult paar korda rutiini üle kurta, kui kohe hakkab juhtuma. Kõigepealt andis otsad minu relva lööknõel, siis oli meil tükk tegu, et kuskilt mõni uus hankida ning see ära vahetada. Järgnevalt läksime ühe treeninguga pisut hoogu ning nüüd on laagri eelviimasel päeval kumm üsna tühi.

Järjekordne laager Otepääl käib. Ütleme, et juba hakkab maitset suhu saama, eelmisel nädalal olime ainult 4,5 päeva, nüüd aga järgmise nädala lõpuni. Hetkel on põhirõhk jätkuvalt laskmisel, eriti erialasel ja juba teeme ka koormuselt laskmist ehk komplekse.

Kuidas küll aeg lendab! Eelmisest postitusest on peaaegu nädal möödas ja selle ajaga olen jõudnud Otepäält laagrist ära tulla, Vapramäel loodusega võidelda ja veel sadat muud asja teha, rääkimata siis eilsest Tamsalu Xdreamist.

Kui terve maikuuga oled suutnud ära lasta pisut üle 1000 padruni, siis peaks ju viiepäevasesse laagrisse viiesajast piisama? See oli ilmselge valearvestus, kolmanda päeva õhtuseks trenniks oleks juba kuival olnud, aga õnneks on Asko padruneid hulgi varunud. 

Nagu märkamatult ongi käes juunikuu. Laskesuusataja jaoks tähendab see aga seda, et aeg on hakata erialaselt treenima. Laupäeval avame Otepääl laagrihooaja, Elva onn (mis on läbinud järjekordse uuenduskuuri) juba ootab meid.

 

Kui füüsilise treeningu mõttes on mai rohkem selline sissejuhatuskuu, treenimine treenimiseks, siis laskmisega väga tagasi ei hoita. Mina, kes ma olen olnud küll ise vigane, küll on relv olnud tegemises, olen lasknud üle 700 padruni ja veetnud kuiva tehes või lastes tubli 12 tundi. Palju ma sealjuures verd olen loovutanud, on nüüd raske öelda;)

 

Eilsest olen õmblustevaba. Normaalne, ei kurda. Praktiliselt nädala olen treeninud, aga selle koha pealt võiks kurta küll. Esiteks on kõik kohad valusad ja teiseks olin mina kui poolinvaliid aheldatud tubaste treeningvahendite külge, samas kui õues olid niivõrd ilusad ilmad. Kevad on ilus aeg:D

Tänasest avasin treeninghooaja. Põhimõtteliselt saan juba käia, kuigi karkudega liikumine on jätkuvalt lihtsam ja kiirem variant. Paar päeva tagasi sain oma relva esialgse variandi ka kätte, nii et täiesti paras aeg uuesti treeninglainele kolida.

Eilsega lõppes meil tõsisem treeningnädal ning täna on puhkepäev. Põhimõtteliselt on nüüd edasine aeg üks paras puhkamine, jala soputamine ja vahepeal vormi timmimiseks kiirendamine. Põhja ladumise aeg oleks nagu läbi;) Mõtted kipuvad ka üha tihedamini Kanada poole. Ärasõiduni on jäänud 4 päeva.

 

Vähemalt ühes asjas olen küll täielikus tippvormis - lõuatõmbamises. Eile tõmbasin trenni alguses küllaltki lihtsalt 11 ja trenni lõpus küllaltki suure siputamisega 10. Ei mäleta küll, et oleks viimasel ajal rohkem tõmmanud. Siis, kui ma veel noor ja ilus olin ja umbes 30 kilo kaalusin, siis tõmbasin sinna kuskile 15 kanti ka, aga see ei lähe arvesse.

 

Kui ma suudaks olümpia esimese stardini jääva kolme nädalaga kärpida igal nädalal sõiduajast 30 sekundit, siis ma oleksin omadega väga mäel. Eile oli tunne märksa parem kui Ruhpoldingus ja ka kaotus oli pisut väiksem, aga jätkuvalt on pikk tee veel minna. 

Homme lähen uuele katsele. Enesetunne on märksa parem kui Ruhpoldingus, vähemalt treeningul. Laskmine see-eest on siin märksa keerulisem, kõrgust on siin omajagu, lisaks vahelduv päike ja tuul. Täna trennis jäi nii mõnigi märk mustaks... Peamine ülesanne on homme peaga sõita ja eelkõige tehnikat kontrollida.

 

Neli nädalat kukkumisest. Täna tegin esimese komplekstreeningu. Laskmist ei ole ära unustanud, vastupidi. Uisku sõitsin sõna otseses mõttes nagu vana mees - nii umbes seitsmekümnene - kangelt ja ebakindlalt. Siledal maal veel kuidagi, aga tõus käib hetkel üle jõu. Eile õppisin ära inimese kombel trepist alla mineku.

 

Nädalaga on ilmselgelt toimunud areng. Niidid võeti täna välja ja väidetavalt olevat haav ilus. Jätkuvalt ei jaga ma arstide ettekujutust ilust;) Käesoleva nädala põhiülesanne on käima õppimine. Esialgu siiski vees, kuival maal läheb sellega pisut aega, aga igal juhul hakkan jalale rohkem koormust andma.

 

Kui päeva on vennad, siis igal juhul ääretult erinevad. Üleeilne ja eilne võistlus oli minu jaoks ikkagi väga erinevad. Teisipäeval "sprindis" (3x3km!) kohutav 4+2 laskmine, aga sõiduvorm päris nobe. Kolmapäevases "jälituses" (5x2km eraldistart) oli sõita pisut raskem, aga märgid kukkusid nagu tellimise peale. 0+0+0+0.

 

Põhimõtteliselt algab homsest võistlushooaeg. Homme-ülehomme kohalikud võistlused, järgmise nädala lõpus Idres IBU karikas ja detsembris juba MK. Eks me väikest viisi ikka treenime edasi, aga nüüd on parimaks treeninguks võistlus ning mingit erilist mahu kogumist enam ei toimu.

 

Eile hommikul tegime selle talve esimese biathlonivõistluse. Uudises võiks nüüd öelda, et tegu oli rahvusvaheliste võistlustega, sest lisaks meile oli nii meestest kui naistest stardis ka üks soomlane. Formaat oli teate esimene vahetus, aga ilma varupadrunitega;) Ehk meestel 3x2,5km, naistel 3x2km ühisstardist.

 

Just ükspäev arutasime, et esimese lume laagrit ei ole võimalik nii mööda saata, et vahepeal pisut kõvem külm ei oleks. Seekord jõudis külm siis täna kohale. Ei midagi üle mõistuse, -10 - -15, aga alguses on ikka harjumatu ja nõuab pisut mõtlemist, mida selga panna.