Olgem ausad, 22 päevaga 10 starti teha pole lõpus just eriline meelakkumine. Eriti juhul, kui viimased stardid on Pokljukas 1300m kõrgusel küllaltki raskel rajal ning suhteliselt mittelibiseval lumel... Aga õnneks olid 90% sportlastel täpselt samad mured ning lõppkokkuvõttes ei kukkunudki võistlused kõige kehvemini välja.

Eile polnud sugugi paha päev. 0+0 ja esikümme. Ongi nagu kõik öeldud:D

 

Idee poolest läks nagu paremini, aga sellest ma küll aru ei saa, kuidas on võimalik 7,5km peal kaotada 1:52? Enda arvates päris ei jalutanud seal raja peal... Hea seegi, et ligi pooled naised suutsin veel aeglasemalt sõita;) Laskmine oli muidugi ulmeline, 40 naist lasi 0 või 1.

Hooaja avastart ongi tehtud. Ideaalsest oli asi muidugi kaugel, kuid meil mõlemal oli ka positiivseid momente. Eile oli õnneks suhteliselt soe, kõigest -14:), nii et loodetavasti ei külmetanud ennast ära ka ning nüüd saab ainult paremaks minna.

Sellel aastal oli eestikatel võrdlemisi suur kaal. Et MK-sarjas on eestlastel nüüd vaid 3+3 stardikohta, siis vähemalt meeste hulgas on konkurents üsna tihe ning kahe päeva kokkuvõttes olid need stardid üheks kolmest katsevõistlusest.

Ma nägin täna öösel unes, et siin oli ka jälitus ning võimsa lõpuspurdiga tõusin ma 37. kohale. See oli hea uni, ma mäletan siiani seda heameelt ja kergendust, kui ma finishis kohta vaatasin. Aga kahjuks oli see ainult uni. 

 

Pärast järjekordset "ümbermaailmareisi" (kolm lendu, öö Helsingis, pool päeva Moskvas, algpunktist lõpp-punkti 32 tundi + 4 tundi ajavahet) jõudsin eile varahommikul kolmest Hantõsse. Hakkan juba vaikselt rütmi sisse elama - kui eile ärkasin kell 11, siis täna juba enne kümmet. Aga ma pole sugugi ainus, hommikusöögisaal oli padjanäoga sportlasi täis;) Eile sai tehtud kerge trenn ning täna õhtul juba selle hooaja viimane MK-individuaalstart.

 

Üleeile õhtul saabusime siia ning homme õhtul sõidame mina, Indrek, Kauri, Jaan ja Rain juba Itaaliasse Aostasse, sõjaväelaste maailmamängudele (Winter Military World Games). Kuigi taaskord parandasin hooaja parimat tulemust, lubage siiski öelda, et võistlus läks metsa. Hea on see, et nädal ja kaks individuaalstarti on vaja veel üle elada, sealt edasi on ainult vormistamine.

Pikk võistlusnädalavahetus on läbi, polegi sellel aastal kolme päeva järjest sõitnud. Kõhuprobleemid panid nädalavahetusele oma pitseri, tasapisi läks paremaks, aga midagi eriti head siiski ei olnud. Need tüdrukud, kellega eelmisel nädalal võidu sõitsin, jäid nüüd poole päeva kaugusele. Mis seal ikka, vähemalt ei kukkunud selg ees tõusust alla...

 

Enam-vähem olen nüüdseks väsitavast nädalavahetusest välja puhanud. Minu puhul, antud hetkel, osutus kuue päevaga neli starti teha ikkagi parajaks katsumuseks. Pühapäevaks olin omadega üsna õhtul ning pärast võistlust ei olnud mitte pettunud käest libisenud medali pärast, vaid hoopis rõõmus, et see üritus läbi sai.

 

 Vähemalt saab jälituses startida, see on kõige tähtsam. Ja ühtlasi ka miinimumprogrammi täitmine, mille tõttu võib võistluse rahuldavaks lugeda.

Kui ma suudaks olümpia esimese stardini jääva kolme nädalaga kärpida igal nädalal sõiduajast 30 sekundit, siis ma oleksin omadega väga mäel. Eile oli tunne märksa parem kui Ruhpoldingus ja ka kaotus oli pisut väiksem, aga jätkuvalt on pikk tee veel minna. 

Esimene MK on möödas ja vähemalt on hetkeseis teada. Hea seegi, et laskmisega on üldiselt korras, see sprindi kolm oli lihtsalt väike tööõnnetus. Muus osas hõisata ei ole. Tippvormini on veel pikk tee minna ja loodetavasti ei saa hooaeg enne otsa, kui ma kohale jõuan.

Vähemalt on sellel aastal üks medal juba käes - esmaspäevastel Eesti Meistrivõistlustel teenisin ausalt hõbemedali Sirli järel ja Elisabethi ees, Kadri seekord ei võistelnud. Samuti oli see esimene start pärast pikka pausi, viimane võistlus oli 29. novembril Idres IBU karikal.

 

Kokkuvõtvalt oli see meile hea nädalavahetus. Priit tegi laupäeval ilusti oma ära, minul oli pühapäeval tiirus väiksed probleemid, aga need lahenesid rajal;) Ülejäänud seltskond sai samamoodi oma ülesannetega hakkama: Elisabeth, Kristel ja Priit N täitsid MK-normi; ülejäänud lasid ilusti, minu 1+1 oli "vanade" poole pealt kõige rohkem lastud. Nüüd aga ootab juba ülehomme ees esimene MK-start.

 

Kui päeva on vennad, siis igal juhul ääretult erinevad. Üleeilne ja eilne võistlus oli minu jaoks ikkagi väga erinevad. Teisipäeval "sprindis" (3x3km!) kohutav 4+2 laskmine, aga sõiduvorm päris nobe. Kolmapäevases "jälituses" (5x2km eraldistart) oli sõita pisut raskem, aga märgid kukkusid nagu tellimise peale. 0+0+0+0.

 

Pärast kahte päeva võistlemist peaks minul küll Oberhofi trahviringide limiit igati täis ja ületatudki olema. Ütleme nii, et sprindis pole tükk aega viite trahvi lasknud (tegelikult lasin vist korra eelmisel suvel kuus ka), jälituse kuus trahvi oleks suhteliselt nagu isegi parem, aga kui esimesest seitsmest lasust tabasin ainult kaks, siis oli küll üsna lootusetu tunne. Priit seevastu tegi sprindis väga korraliku laskmise ja sõidu ka, jälituses piirdus ainult sõiduga, aga tubli ikkagi.

 

Nädalavahetuse eestikad tegime Priiduga täies mahus kaasa - laupäeval sprint ning pühapäeval jälitus, mõlemad rullidelt. Kahe peale teenisime kolm medalit, mina lisasin oma kontosse veel kaks Eesti Meistri tiitlit ja Priit tõusis pühapäeval viiendalt kohalt kolmandaks. Trahve lasime võrdselt, mõlemad 7, erinevus oli ainult jaotuses.