Laagrielu veereb jätkuvalt edasi marsruudil Elva onn - lasketiir - rullirada - jooksurajad - jõusaal - söögikoht. Vähese vaba aja sisestab loomulikult jalgpall ja juba teist aastat järjest on ametlikuks laagriseebiks "Südameasi" - enne hommikust trenni näeb esimese poole, pärast õhtusööki teise poole. See lõbu aga ähvardab varsti lõppeda, sest vähemalt esialgu onnis digiboksi küll pole. 

 

Järjekordne laager Otepääl käib. Ütleme, et juba hakkab maitset suhu saama, eelmisel nädalal olime ainult 4,5 päeva, nüüd aga järgmise nädala lõpuni. Hetkel on põhirõhk jätkuvalt laskmisel, eriti erialasel ja juba teeme ka koormuselt laskmist ehk komplekse.

Kuidas küll aeg lendab! Eelmisest postitusest on peaaegu nädal möödas ja selle ajaga olen jõudnud Otepäält laagrist ära tulla, Vapramäel loodusega võidelda ja veel sadat muud asja teha, rääkimata siis eilsest Tamsalu Xdreamist.

Kui terve maikuuga oled suutnud ära lasta pisut üle 1000 padruni, siis peaks ju viiepäevasesse laagrisse viiesajast piisama? See oli ilmselge valearvestus, kolmanda päeva õhtuseks trenniks oleks juba kuival olnud, aga õnneks on Asko padruneid hulgi varunud. 

Nagu märkamatult ongi käes juunikuu. Laskesuusataja jaoks tähendab see aga seda, et aeg on hakata erialaselt treenima. Laupäeval avame Otepääl laagrihooaja, Elva onn (mis on läbinud järjekordse uuenduskuuri) juba ootab meid.

 

Niisiis - peaaegu 20 päeva on lõikusest möödas, tubli kaks nädalat olen täiesti viisakalt treeninud, juba saan joostagi - ja nüüd, kujuta pilti, on parem jalg silmnähtavalt vasakust peenem! Iseenesest pole mul siredate säärte vastu midagi, aga kuidagi naljakas on, et see alles nüüd välja lõi. Ilmselt füsioloogilistel protsessidel võtab pisut aega, enne kui tulemus näha on.

 

Täna võttis juhatus vastu otsuse, et vähemalt hooajal 2010/2011 on Eesti laskesuusakoondise peatreeneriks Maris Cakars, endine Läti naiste peatreener. Mis seal ikka, mina iseenesest olin teise kandidaadi ehk meie senise lasketreeneri Asko poolt. Nüüd tuleb lihtsalt Asko jaoks ise vajalikud ressursid leida, mis ei ole just lihtne ülesanne... 

 

Eilsest olen õmblustevaba. Normaalne, ei kurda. Praktiliselt nädala olen treeninud, aga selle koha pealt võiks kurta küll. Esiteks on kõik kohad valusad ja teiseks olin mina kui poolinvaliid aheldatud tubaste treeningvahendite külge, samas kui õues olid niivõrd ilusad ilmad. Kevad on ilus aeg:D

Tänasest avasin treeninghooaja. Põhimõtteliselt saan juba käia, kuigi karkudega liikumine on jätkuvalt lihtsam ja kiirem variant. Paar päeva tagasi sain oma relva esialgse variandi ka kätte, nii et täiesti paras aeg uuesti treeninglainele kolida.

Ülehomme lendame Vancouverisse ära ja homme on see kuupäev, millest kõik olümpiareeglid kehtima hakkavad. Vähemalt ajutiselt ma panen selle poe kinni, eks mul on reisi peal aega mõelda, kas ja kuidas siin infoedastamine olümpia ajal toimima hakkab. Praegu aga meenutame hoopis eelmist olümpiat.

 

Eilsega lõppes meil tõsisem treeningnädal ning täna on puhkepäev. Põhimõtteliselt on nüüd edasine aeg üks paras puhkamine, jala soputamine ja vahepeal vormi timmimiseks kiirendamine. Põhja ladumise aeg oleks nagu läbi;) Mõtted kipuvad ka üha tihedamini Kanada poole. Ärasõiduni on jäänud 4 päeva.

 

Homme lähen uuele katsele. Enesetunne on märksa parem kui Ruhpoldingus, vähemalt treeningul. Laskmine see-eest on siin märksa keerulisem, kõrgust on siin omajagu, lisaks vahelduv päike ja tuul. Täna trennis jäi nii mõnigi märk mustaks... Peamine ülesanne on homme peaga sõita ja eelkõige tehnikat kontrollida.

 

Vaatasin eilsed naiste võistlust - no see oli ropp. -9 ja selline keerutav tuul... Just mõni päev tagasi oli Otepääl üsna sama ilm ja ma ikka kõvasti võitlesin seal tiirus tuulega, enamasti võitis tuul;) Ma olen isegi Oberhofis 3+4 või 4+3 lasknud ja isegi sellel suvel ilma igasuguse külma või tuuleta 2+3... Nii et Katsil pole katki midagi, lihtsalt ei trehvanud. See-eest Ruhpoldingus on järgmisel nädalal imelihtne lasta - kergemat ja tuulevaiksemat tiiru mina eriti ei tea.

Kuu kukkumisest. Uisku sõidan kõrvalt vaadates juba enam-vähem, tõusudega on raskusi, eriti järsematega. Ja tegelikult näeb asi välja parem, kui tegelikult on, kiiremate-järsemate liigutustega on jätkuvalt probleeme. Aga sellest hoolimata kipitan pühapäeval võistlema. Nii et kui ootamatuid asjaolusid ette ei tule, siis olen stardis. Finishi suhtes esialgu lubadusi ei anna;)

Neli nädalat kukkumisest. Täna tegin esimese komplekstreeningu. Laskmist ei ole ära unustanud, vastupidi. Uisku sõitsin sõna otseses mõttes nagu vana mees - nii umbes seitsmekümnene - kangelt ja ebakindlalt. Siledal maal veel kuidagi, aga tõus käib hetkel üle jõu. Eile õppisin ära inimese kombel trepist alla mineku.

 

Tagasi lõunaosariikides. Jõulud möödusid Hiiumaal peaaegu tavapäraselt - liigsöömine ja magamine olid tavapärased, tavapärasest erinevalt jäi minu liikumisprobleemidest tingitult ära traditsiooniline jõulumatk ja suure hulga sadanud lume puhul käisime iga päev suusatamas. 

 

Põhimõtteliselt olen võimeline suuskadel treenima, ilma karkudeta lonkama ja kindlal alusel püsti asendit võtma. Seda on kõvasti rohkem, kui nädal tagasi ja ma loodan, et nädala pärast on seis jällegi parem. Praegu aga oleme Priiduga  Hiiumaal, et seal jõule veeta.

Nädalaga on ilmselgelt toimunud areng. Niidid võeti täna välja ja väidetavalt olevat haav ilus. Jätkuvalt ei jaga ma arstide ettekujutust ilust;) Käesoleva nädala põhiülesanne on käima õppimine. Esialgu siiski vees, kuival maal läheb sellega pisut aega, aga igal juhul hakkan jalale rohkem koormust andma.

 

Eile hommikul tegime selle talve esimese biathlonivõistluse. Uudises võiks nüüd öelda, et tegu oli rahvusvaheliste võistlustega, sest lisaks meile oli nii meestest kui naistest stardis ka üks soomlane. Formaat oli teate esimene vahetus, aga ilma varupadrunitega;) Ehk meestel 3x2,5km, naistel 3x2km ühisstardist.

 

Just ükspäev arutasime, et esimese lume laagrit ei ole võimalik nii mööda saata, et vahepeal pisut kõvem külm ei oleks. Seekord jõudis külm siis täna kohale. Ei midagi üle mõistuse, -10 - -15, aga alguses on ikka harjumatu ja nõuab pisut mõtlemist, mida selga panna.