Stabiilsus ei paista sellel aastal just minu kõige tugevam külg olevat. Võin vabalt nii öelda - kui vaja lasen trahve ja sõidan aeglaselt, kui rohkem vaja ... suudan ka normaalselt või hästi lasta ja väga viisakat suusakiirust näidata. Just nii ongi. Forni Avoltri IBU Cup-i sprindi „hiilgasin“ laskmisega ... 3+2, kuigi päev varem või kolm päeva hiljem juba Nove Mestos oli probleeme vaid üksikute pisiapsudega ja mõlemal distantsivõistlusel kogunes minu kontosse rahuldavad 3 trahviminutit. Sama jutt sõidukiiruse kohta – distantsides jäi mõlemal korral sõidukiirus oodatust tagasihoidlikumaks, seevastu sprindis oli sõit väga kobe. No ei saa ju nii olla, et vormikõver päevase või paaripäevase vahega erinevaid äärmuseid kompab. Mõtlemise koht.

 

 

Verivorstid söödud, Hiiumaa tormine/vaatemänguline rand nähtud, olime täna taas Otepää lumisel rajalõigul. Tundub, et kõigil on jõulud möödanik – see, mis seal toimus, oli üsna ropp. Valdaval enamusel suusasõpradest on kannatus kadunud. On tunne, et kõik 50km raadiuses elavad liugurid (nii suured kui väikesed) on vaikiva kokkuleppe sõlminud, et alustavad kella 10 paiku hommikul ühistreeningut eesmärgiga endiselt seda pisikest 950m rajalõiku ummistada.

 

Obertilliach on meid igati hästi vastu võtnud, viimastel päevadel on meid kostitatud kenakese koguse lume ja miinuskraadidega. Esmakordselt selle hooaja jooksul on tulnud cold-i suusad välja otsida. Kuna Eestis pole olud paremaks läinud, siis otsustasime veel mõneks päevaks siia talveparadiisi jääda. Ehk trehvame veel Ole Einarit ja saame koos mõne vintske treeningu tõmmata..

 

Nädalavahetusel võtsime mõõtu Ridnauni radadel – esmakordselt olime siin 2002. aastal , kui siin juunioride MM toimus. Hiljem oleme Eveliga siin päris mitmel korral koondisega laagerdamas käinud, näiteks viimati andsime siin vormile viimast lihvi enne Vancouveri OM-i. Üldiselt on mul sellest kohast head mälestused. Siin toimunud juunioride MM-ilt on mul ette näidata individuaali 12.koht. Ka Eveli on sellest kohast sõna otseses mõttes tuule tiibadesse saanud – siin võistles ta laskesuusatajana oma esimestel tiitlivõistlustel.

IBU Cup 1 osavõistlus on nüüdseks möödanik. Sai läbitud ei rohkem ega vähem kui 1,1 sprinti. Esimesel päeval 1 km ja teisel tervelt 10 km ja seda ülatus-üllatus - paksus lumes. Pean ausalt tunnistama, et sellist võistluste/tulemuste kulgu ei oleks ma osanud isegi kõige mustema tsenaariumi korral ette  näha. Aga paraku on just nii must-valgel kirjas.

Ei olnud jälle just kõige kehvem päev. Alguses tundus küll, et jätkan sealtsamast, kus eile pooleli jäi (no teoreetiliselt see ongi jälituse mõte, aga hetkel pean ma pigem neid trahve silmas), aga edasi läks paremaks. Sõita oli muidugi raske ning nagu kiusu pärast sattusin viimasel ringil natuke liiga kõvadega punti. Aga selle hooaja parim jälituse koht siiski.

Otseselt nagu kurta ei saaks, ega iga päev 16. ei ole (kahjuks). Aga võistlus oli üsna kummaline. Õnneks heas mõttes. Loomulikult oleks suurima heameelega need kaks viimast lasku ka pihta lasknud, aga näe, ei tulnud välja. Sõit see-eest tuli. Kokku olin tubli. Homme-ülehomme jälle.