Kahju muidugi, et meie hetketase ongi seal viimaste kohtade pärast heidelda... Aga loe või arvuta kuidas tahes, 15 sekka tulek oleks olnud juba ilmselge eneseületamine või nõudnud teiste võistkondade täielikku põrumist. Mina olin meie parim - ja isegi kui meil oleks praegu neli sellist laskesuusatajat, oleks me olnud ikka seal 13-16 koha kandis. Ma olen varemgi seda öelnud, et ma oleks parema meelega keskmise koondise keskmik kui nõrga koondise parim...

Üldiselt oli väga raske võistlus. Teisel ringil sai hapnik järsku õhust otsa ja sealt edasi oli puhas valu ja kõõksumine. Jube lugu. Esimene lamadestiir läks nii, nagu kõik siinsed esimesed lamadestiirud - viimane mööda. Korraks tundus, et läheb ka see võistlus sama stsenaariumi järgi, aga võtsin asja rahulikult ja lasin järgmised kaks tiiru nulliga. Viimaseks tiirus olin üsna süsi, nii et läks veel üks mööda. Kokkuvõttes keskmine võistlus. Suusarajal lihtsalt ei olnud rohkem enam kuskilt võtta, lasketiirus tegutsesin hindele 4. Muidugi on see minu arust üsna hämmastav, kui täpselt naised üldiselt lasevad...

Ilmselt on kõik juba erinevates audio-visuaalsetest kanalitest näinud, mida ma sellest võistlusest arvasin. Nojah, plaan ei olnud just päris selline.

 Vähemalt saab jälituses startida, see on kõige tähtsam. Ja ühtlasi ka miinimumprogrammi täitmine, mille tõttu võib võistluse rahuldavaks lugeda.

Nüüd, kui ajakirjandus juba teab, pole mul ka mõtet enam varjata - haige olin. Vähemalt ma ikka loodan, et olin ja nüüd olen juba terve. Vähemalt palavikku pole enam mõnda aega olnud, täna hommikul oli pulss täiesti normaalne ja käisin isegi suuskadega jalutamas ja laskmas.

Aklimatiseerumine on läinud normaalselt, kui loeme normaalseks kell 21 magamaminekut ja 6-7 ärkamist. Aga mulle nii sobib. Igal juhul keset päeva (ehk eesti aja järgi õhtul) enam uni peale ei tiku.