Stardi ilusti õigel ajal. Tule esimesse tiiru, lase esimene lask - märk ei kuku. Lase ülejäänud neli lasku, mis kukuvad. Keera juba trahviringi peale ära, siis kuula aga treenerit, kes eemalt sulle "Zero!" karjub ja ära mine trahviringile. Teises tiirus lase üks trahv ja sõida üks trahviring. Ole algses lõpuprotokollis pronksil. Siis lase žüriil tükk aega asja arutada, kes leiab, et jah, 0 sa ju lasid, aga kaks minutit saad ikkagi otsa, selle trahviringi eest, mida sa ei sõitnud ja oleks märk õigesti töötanud, polekski pidanud sõitma. Lõpetuseks ole protokollis 17.

Gerald Durell ütles vist Kreeta kohta midagi taolist, et seal on targem loogika esialgu mängust välja jätta ja lihtsalt vooluga kaasa minna. Siin on mõnes mõttes sarnane olukord. Balkan on minu jaoks sõna otses mõttes täiesti tundmatu koht ja siin on väga palju sellist, mida mõistus päris hästi vastu võtta ei taha. Samuti erineb sõjaväeloogika mõnevõrra tsiviilloogikast, nii et üldiselt tuleb siin asju lihtsalt võtta nii nagu nad on ja olla hästi rahulik.

Pärast järjekordset "ümbermaailmareisi" (kolm lendu, öö Helsingis, pool päeva Moskvas, algpunktist lõpp-punkti 32 tundi + 4 tundi ajavahet) jõudsin eile varahommikul kolmest Hantõsse. Hakkan juba vaikselt rütmi sisse elama - kui eile ärkasin kell 11, siis täna juba enne kümmet. Aga ma pole sugugi ainus, hommikusöögisaal oli padjanäoga sportlasi täis;) Eile sai tehtud kerge trenn ning täna õhtul juba selle hooaja viimane MK-individuaalstart.

 

Tavaliselt pesitseme me Itaalias "Süd-Tirol"-piirkonnas. Tugevad saksa mõjud, saksa keelega saab vabalt hakkama ja üleüldse ei ole olulist vahet, mis pool piiri olla - Saksa, Austria, Itaalia - üsna sama seis. Siin Aostas on aga lood hoopis teised. Siin on Itaalia.