Läks nii nagu läkski. Alguses aevastamine, siis nohu, siis eile oli minu elu üks kõvemaid kurguvalusid (ja mul on korduvalt angiine olnud) ja pidevalt vahelduva eduga ka palavik. Täna on tunne juba parem, kuigi kurk on ikka valus ja nohu siiski on. Ilmselgelt teates ei stardi, aga Holmenkollenis panen jala joonele. 

Hooaja viimane võistlus oli... sümboolne. Esimene ja viimane tiir tulid välja, teised läksid pisut käest ära. Esimene ja viimane ring olid ka head, ülejäänud tavapärased. Hea meel on selle üle, et oma pundi suutsin kõik viimasel ringil ära kägistada.

Viimane MK etapp on algamas, viimased võistlused ees. Esmaspäeva õhtul jõudsime (mina, Priit, Indrek, Kauri võistlejatest ja taustajõududega Hillar, Helvis ja Jaan), neljapäeval on meeste sprint, reedel naistel, laupäeval jälitused ja pühapäeval massid.

Ei ole minust jätkuvalt veel massisõitjat. Ei sõitjat ega laskjat. Statistika on halastamatu - nende 7 massi jooksul, mis ma üleüldse sõitnud olen, on parim lasketulemus olnud 4 trahvi (selle aasta Oberhof) ja parim lõpptulemus 22 (eelmise aasta Anterselva), aga vägisi kipun ikka sinna 25-30 kohtadele jääma, kaks korda olen olnud lõpetajatest viimane. Ei olnud seegi sõit erand, 6 trahvi, 26. koht.

Selle võistluse moraal - kui vähem trahve lasta, saab parema koha. Sõidu poolest oli täna päris palju võimalik, aga kui 1:40 puhtalt trahviringil tiirutamise peale kulutad, siis on tulemus paremal juhul tubli keskmine.

Ikaldus, ma ütlen. Sellest oleks tulnud üks väga hea võistlus, aga just nüüd leidis minu relv, et oleks vaja natuke pulli teha. Muidu on ta mul väga hea ja korralik, haruharva on mingi jama, aga just täna, kus 10 sekundit maksis 6 kohta, oli vaja tõrkuda.

Tervitused Venemaa avarustest! Nu Pogodi multikad, miilits, põlvini lumi ja pliinid - kõik on olemas. Ajavahe Eestiga +3 tundi, Koreaga -4. Telefon töötab! Neljapäeval ehk homme on juba esimene start, kavas on nii meeste kui naiste sprindid.