Esimene võistlustsükkel lõppes sümboolse tulemusega: pihta ei saanud ja punkte ka ei saanud. Sõita enam-vähem jõudsin, suusk oli ka hea, aga see laskmine... Rist ja Viletsus, unustamata ka Kuradit ja Põrgut (ja teisi;).
Hooaja parim tulemus, eksole, aga siiski mitte 30 hulgas... Ei ole vaja mööda lasta (tõmban nina natuke vingu). Sõita oli siiski hea ja mul on südamest hea meel selle lamades nulli üle - näe, on küll võimalik pihta lasta.
Ma tahaksin olla näiteks Prantsuse koondises. Või Rootsi. Või Ukraina. Või kasvõi Poola või Hiina või Norra. Mitte et mul midagi eestlaseks olemise vastu oleks, risti vastupidi, eestlane olla on uhke ja hää, aga sellise tasemega koondises tahaksin võistelda.
Kui ma 2002. aasta jaanuaris esimest korda MK-sarjas startisin, lasin ma nelja tiiru peale kuus trahvi. Ja peaaegu seitse aastat hiljem on jälle sama seis. Hea küll, täna olid rasked olud ka, aga mina oma taseme juures ei tohi endale sellist laskmist kuidagi lubada.
On teil vähimatki aimu, kui villand mul sellest lamades esimesest lasust on? MK-sarja selle aasta saldo on üks tabamus kuuest korrast. Selleks pole ju vaja treenida? Ning kahjuks pole mina Neuner ega Sleptsova ega isegi mitte Helena Jonsson, nii et üle ühe trahvi minul mõistlikule kohale lootust pole.
Soojenduseks ütlen, et pole mul häda midagi. Östersundis läks halvasti küll, aga see tunne läheb üle ja praeguseks on sellest (loodetavasti) õpitud ning muu osa unustatud. Aga asjast rääkides - kell kaks öösel vastu teisipäeva jõudsime Hochfilzenisse või õigemini Fieberbrunni, kus me elame, ning homme on juba võistlused.
Selle hooaja viimane laskesuusavõistlus lõppes mulle pärast esimest kilomeetrit, tulemus DNF - did not finish. Põhjuseks kommunikatsiooniprobleemid hooldetiimiga, mistõttu minu võistlussuusad starti ei jõudnud, mistõttu pidin startima treeningsuusaga, mistõttu kaotasin esimese kilomeetriga Andrea Henkelile 1 minuti, mistõttu leidsin, et kauem ei ole mõtet siin tsirkust teha ja astusin kõrvale. Pisut suuskade loopimist jms, aga praegu olen kombes. Enam-vähem.
Heast võistlusest on kohe hea kirjutada, samas kui viletsat sõitu ei taha eriti meenutada. Aga tuleb, kasutegur on sellel isegi suurem. Analüüs teha, vigadest õppust võtta ja edasi minna, siis vähemalt ei jää kummitama. Ühesõnaga, eile oli minu poolt halb võistlus.
Eile oli tore võistlus, ausõna. Märgid kukkusid üsna hästi, ässadega võis rahumeeli koos sõita, suusk oli ülilibe... Koht võibolla ei tundugi nii hea, aga elu parim jälitusekoht sellegipoolest. Mulle hakkab see Hochfilzen varsti meeldima, kui asi nii edasi läheb. Täna saan veel korra paljudega võidu sõita - ees ootab teate esimene vahetus.
Süües kasvab isu tõepoolest. Lased 0+0, saad elu parima koha sprindis ja ikka mõtled, et näe, oleks võinud veel parem olla. Eks see annab pisut aimu ka, kuhukanti mu alateadvus selleks hooajaks eesmärgid seadnud on, mõistus on õnneks mõistuse piiridesse jäänud...
Selle kohaga on mul palju meeldivaid ja vähemmeeldivaid mälestusi. Eelmine aasta oli tore, tõepoolest tore. Varasemad aastad ei ole nii toredad olnud. Sellel aastal - kes teab, mis juhtuma hakkab. Igal juhul eile lõunal jõudsime kohale ja homme lõunal on start. Minul Maailma, Priidul Euroopa karikal.
