Obertilliach on meid igati hästi vastu võtnud, viimastel päevadel on meid kostitatud kenakese koguse lume ja miinuskraadidega. Esmakordselt selle hooaja jooksul on tulnud cold-i suusad välja otsida. Kuna Eestis pole olud paremaks läinud, siis otsustasime veel mõneks päevaks siia talveparadiisi jääda. Ehk trehvame veel Ole Einarit ja saame koos mõne vintske treeningu tõmmata..
Alustame ikka negatiivsete uudistega - pühapäeval lõppes Priidu võitudeseeria eestikatel, seekord tuli leppida hõbedaga. Seekord jäi saldosse kolm järjestikust võitu. Mina sain laupäeval oma kauaoodatud keretäie, Ramsaus laagris mäestikuõhku hingavat Katsi asendas edukalt ammusest ajast tuttav Moskva esindaja Elena. Tulemused: sprint ja jälitus.
Ei olnud jälle just kõige kehvem päev. Alguses tundus küll, et jätkan sealtsamast, kus eile pooleli jäi (no teoreetiliselt see ongi jälituse mõte, aga hetkel pean ma pigem neid trahve silmas), aga edasi läks paremaks. Sõita oli muidugi raske ning nagu kiusu pärast sattusin viimasel ringil natuke liiga kõvadega punti. Aga selle hooaja parim jälituse koht siiski.
Hooaja viimane võistlus oli... sümboolne. Esimene ja viimane tiir tulid välja, teised läksid pisut käest ära. Esimene ja viimane ring olid ka head, ülejäänud tavapärased. Hea meel on selle üle, et oma pundi suutsin kõik viimasel ringil ära kägistada.
Üldiselt polnud päeval väga viga. Nagu lubatud oli, läksin täna võitlema ning üritasin kiiresti sõita ja täpselt lasta. Tuli välja ka. Hea laskmine, hea sõit. Oleks algpositsioon natuke parem olnud, oleks ka lõppkoht kobedam tulnud.