Teisipäeval, 1. detsembril, testisin Rootsis Östersundis järgmisel päeval toimuvaks MK-hooaja avastardiks suuski, kuni mingil põhjusel parem suusk laskumisel jalast tuli ning mina küllaltki suure hoo pealt oma jala maha toetasin. Kohutav ragin, suur valu, hirmus pettumus. Diagnoos - külgmise pekse murd. Eile tegi dr. Mardna mulle operatsiooni ja esmaspäevast saan tõenäoliselt alustada taastusraviga. Suuskadele loodan saada umbes jaanuaris.
 Puhkenädal, mmmm... Mõnus. Käid korra päevas trennis, siis ka mingit vere ninast välja pressimist ei toimu. Muidu on ka selline mõnus olelemine. Teisipäeval näiteks käisin Tartus ning sain hakkama ideaalse külgboksiga;), kolmapäeval jäin punktilaskmisel isiklikule rekordile vaid punktiga alla ning neljapäeval eksisin Vitipalu lohkudes ära.
Löön mina täna Sportneti lahti ja mis ma näen "Olose võistlus näitas, et teised murdmaasuusatajad said Tatjana Mannima käest pika puuga. Vahe oli juba naeruväärselt suur. Tahaksin küsida – kas teised tüdrukud ikka trenni teevad?". Ausõna, külm jutt käis südame alt läbi. Jeerum, nii ma küll ei öelnud ja kohe kindlasti ei mõelnud nii.
Mitte miski pole äge. Haige ei ole äge olla. Haigus ise ka ei ole äge - sõna otseses mõttes, hoopis nii uina-muina kulgeb. Aga praegu tundub, et hakkab paremaks minema, täna tegin õues kerge treening-jalutuskäigu klassikarullidega.
Vaevalt olin jõudnud eelmise jutu üles riputada, kui tuli Tallinnast kõne - taas on käes Balti Sõjaväemängud (eelmine aasta oli üritus Leedus), teisipäev-kolmapäev laskejooks, täna (st esmaspäeva) õhtul avamine, olge kohal. Selge. Kuna kapral Sauele on käsk vanem kui tema, siis asusime koos nooremseersant Kõivu ja kapral Tobrelutsuga teele.
Teretulemast ümbermaailmareisile! 12-22.02.2009 MM, PyoengChang, Korea; 12-15.03.2009 MK7, eel-olümpia, Vancouver, Kanada; 25-29.03.2009 MK9, Hantõ-Mansiisk, Venemaa, Siber. Ajavahe Eesti-Korea 7 tundi, Eesti-Vancouver teisele poole 10 tundi, Eesti-Hantõ-Mansiisk vist 4 tundi samale poole kui Korea ehk siis Vancouver-Hantõ-Mansiisk on ajavahe 14 tundi... Hooaja lõpp tuleb väga karm.
Olen kõrgelt haritud - bakalaureusekraad informaatika erialal, pisukese suunaga keeletehnoloogia poole. Sügisel jätkasin õpinguid ka magistriõppes. Juba siis olid mul selle suhtes omad kahtlused, aga mis seal ikka, harjumus oli sees ja vähemalt sai TÜ raamatukogust ohjeldamatult koju laenutada ning bussis odavamalt sõita.
