Sportlane minus ütleb, et elu sees ei lähe sinna tagasi. Pikk reis, ebameeldivad suusarajad, tuuline ja vastik tiir... Ei kutsu, ausõna, sõitke ise, kui tahate. Turist minus mõtleb, et tegelikult oleks päris huvitav veel korra minna - omapärane oli.
Nüüd siis näitasin endale, et ka lamades on võimalik nulli lasta;) Tegelikult tegi naiskond hea võistluse. Kolm esimest vahetust olid ulmelised - lamades kõik nulliga ja püsti kamba peale 3 varu, millest enamus jääb minu õlgadele. Selleks ajaks olime kõige paremini lasknud naiskond. Janal kahjuks nii hästi enam ei läinud, aga pole viga.
Ma ei saa ainult sellest aru, miks ei saanud individuaalvõistlustel sellist püstitiiru tehtud? Muidu oli enam-vähem võistlus, läksin panema, aga kahjuks panin ennast kolmandaks ringiks täitsa kinni. Koht oli tegelikult võimetekohane.
Sellise sõidu kohta ei ole suurt midagi öelda. Hooaja halvim koht MMil saavutada on kindlasti omaette oskus. Muidugi, hooaeg pole ju veel läbi;) Kaheksa trahvi pärast ei ole küll vaja aastaid harjutada...
Põhimõtteliselt oli täna juba parem päev. Ilm keeras külmale ja libisemine oli kohe märksa parem. Tõusud olid jätkuvalt pehmed, aga laskumised see-eest jäised. Tuul oli tiirus küll paras orkaan, aga sain sellega enam-vähem hakkama.
Mis seal ikka, seekord siis sedapidi. Pihta ei saanud ja ilm ning rada olid ka ilmselgelt minu vastu. Maa külmand, kärss kärnas. Lootused säilisid kuni neljanda lasuni, siis oli põhiline võistlus lõppenud, järgnes rebimine jälitusse saamise nimel.
Täna algavad siis pea poolteist nädalat kestvad sünnipäevapidustused. Ametlik avamine on õhtul 19:30, homme-ülehomme sõidetakse minu auks sprint ja jälitus ning ülejäänud võistlused siis nädal aega otsa. Ilus küll, et selline suur pidu tehakse.
Nüüd on siis kõik peaaegu "nagu päris". Suurem osa tiime-sportlasi on kohal, eile koliti kõik ka ühte hotelli kokku, toimuvad ametlikud treeningud ja üleüldse MMi lõpuni suuri muutusi ei tohiks enam ette tulla.
Reis läks nagu lennates;) Eile hommikul poole kümne ajal olime juba Seoulis ja kolmest PyeongChangis. Või õigemini elame me YongPyongis, PyongChang-gun on põhimõtteliselt vald või nii. Lähim linn, Hyenggyue, jääb umbes 7 km kaugusele.
Ja ongi minek! Praegu juba laevas teel Helsingi poole ja sealt poole kuuest juba õhkutõus. Homme ehk neljapäeval peaks kohaliku aja järgi 9:30 Seoulis olema. Eesti aeg on siis 2:30 ehk seitse tundi nihkes. Sealt on veel mõningad tunnid bussisõitu ja siis - teretulemast PyeongChangi!
Täna tegime oma teise turismireisi lähimasse suurimasse linna Gangneungi (või ka Gangreungi, erinevaid variante leidus) ja üleüldse oleks praegu viimane aeg Korea muljed kokku koguda ja kirja panna, sest homme samal ajal peaks me juba Venemaal olema.
Kaks päeva, peaaegu kolm, oleme siin juba olnud ja mõned asjad hakkavad selgeks saama. Kõigepealt see, et ajavahega harjumine ei lähe üldse nii libedalt, kui alguses tundus. Järgmise asjana see, et lasketiir, suusarajad ja hotell on igal pool üsna sarnased, Euroopa või Aasia.
Tere varahommikust Koreast! Või noh, kellele hommik, kellele juba lõuna. Siin me siis oleme, aega läks, aga kohale jõudsime. Sõit oli paras piin, võtmesõnaks ootamine, aga siin on üsna tore. Vist. Suusaradasid pole näinud. Loeme veel korra üle, kes siin on: Indrek, Kadri, mina sportlastest, määrdemehed Jaan ja Meelis ning peatreener Hillar. Kokku on sportlasi kirjas 76 meest ja 75 naist.
