Olosele hakkab vaikselt talv saabuma. See on küll oma kolm nädalat hiljaks jäänud kuid suusasõpru pole see morjendanud. Nüüdseks on viimased kohalikud „hilised ärkajad“ ka suusad garaažist ülesse leidnud ja tee Olosele leidnud, et endiselt seda 2,7km. pikkust jäist, kivist, liivasegust läbi imbunud ja lumepudrust hallikasvalget teeriba nühkida. Iseenesest positiivne kui suusasõbrad suuskadega kakerdavad. Lihtsalt vahe peal saab veidi „villand“ kui pead oma 15m. paaristõugetega raja kõige raskemal lõigul nendest mööda tõukama ja mõni vana samal ajal mobiiliga räägib. Aga üldiselt pole hullu – vajalikud suusakilomeetrid saab kogutud.

Päevad läksid kiirelt ja minu Olose "laager" ongi läbi, juba koduteel (kuigi Vantaa lennujaama on piisavalt tihe peatuskoht, et võiks ka seda "koduks" pidada). Selle aasta Olos oli mitmest kandist teistsugune kui tavaliselt. Kõigepealt ei olnud muidugi lund, aga peamiselt oli erinevus siiski minu tegevuses.

 

Ramsau laager on läbi saanud. Kolm nädalat müttamist - siia mahtus üks viiepäevane ja neli neljapäevast mikrotsüklit kogumahuga umbes 60 tundi puhast treeningaega. Piisavalt. Loomulikult lisandub siia hulgaliselt võimlemist ja tööd relvaga. Ma usun, et kokkuvõttes igati korralik laager – ja mis kõige tähtsam ... loodan, et sai tehtud õigeid asju õiges mahus. Miks see üldse oluline on? Ramsau laagrit loetakse tihti „võtmelaagriks“, kus on võimalik kas siis väga palju häid tugevaid treeninguid teha või siis äsja alanud hooaeg kohe siin ära lõpetada. Üldiselt on nii, et siin kogutud väsimus on visa kontidest välja pugema - kui üldse välja poeb. Näis.

 

Ramsausse saabus alates eilsest talv. Kui aus olla, siis suusasporti tuleb veel üleval mäe otsas (u. 2700m. üle merepinna) tegemas käia, kuid väga talviseks on läinud ka meie elamiskõrgusel (u. 1100m.). Päris suusatada all veel ei saa, aga kuna lubatakse oma 3-4 päeva jagu veel prognoosimatut tormi, siis lootust ehk isegi on. Minu eelistus oleks aga ikka nii, et nö. üleval rohkelt lund ja suusatrennid ning all päike, lühike püks ja „mustamullatreeningud“. Igaljuhul alates tänasest üleval enam lumepuudust ei ole ja saab kenasti suusakilomeetreid koguda. All seevastu tuleb väga hoolikalt ennast riidesse mässida, et lörts ja muu ollus, mis +1 - +4 C juures taevast alla sajab kurja tegama ei pääseks. Paha ei teeks ka rullidele talvekummide allapanek. 

Suvine nö. „musta mulla“ ettevalmistus on läbi saanud ja olen esimesi päevi Ramsaus. Seekord meie väikesest tiimist üksi , kuna Eveli otsustas koju halli Eestimaa sügist oma silmaga kaema jääda. Ütles, et ei mäletagi, milline see Eestimaa tõeline sügis on ja soovis seda peale pea 10-aastast laagerdamist meelde tuletada. Tegelikult päris üksi ma siin ka ei ole, sest Asko on ka sellel aastal siin mind aitamas ja näpunäiteid jagamas. Siia tulin koos Kalmeriga ja mul on au elada siin koos tema treeninggrupiga ja nii mõnelgi treeningul neile konkurentsi pakkuda.

Nädalavahetusel tegime Priidu puhkenädala lõpuks kiire põike Hiiumaale. Oli alles, ja hoolimata rahvamassidest ei näidanud mittemingisuguseid põhjavajumise märke. Peamiselt sai tegeletud ülesöömisega;) Aga sai ka rebasega tõtt vahitud, paljajalu rannas joostud ja batuudil hüpatud. Kes veel lähipäevil Hiiumaal on, siis minge metsa - metsmaasikad on ikka ja mustikad juba valmis.