Viis päeva peale Olose esilumelaagri lõppu oleme terve tiimiga suuna võtnud Östersundi ja seda peale äsja lõppenud rutiinset võistlushooaja eelset pressikonverentsi. Esimese hooga saame võistlusristsed IBU CUP-l. ja seejärel saavad tugevamad võimaluse nädal hiljem juba esimesel MK-l kõrgeid kohti püüda.

Olosele hakkab vaikselt talv saabuma. See on küll oma kolm nädalat hiljaks jäänud kuid suusasõpru pole see morjendanud. Nüüdseks on viimased kohalikud „hilised ärkajad“ ka suusad garaažist ülesse leidnud ja tee Olosele leidnud, et endiselt seda 2,7km. pikkust jäist, kivist, liivasegust läbi imbunud ja lumepudrust hallikasvalget teeriba nühkida. Iseenesest positiivne kui suusasõbrad suuskadega kakerdavad. Lihtsalt vahe peal saab veidi „villand“ kui pead oma 15m. paaristõugetega raja kõige raskemal lõigul nendest mööda tõukama ja mõni vana samal ajal mobiiliga räägib. Aga üldiselt pole hullu – vajalikud suusakilomeetrid saab kogutud.

Päevad läksid kiirelt ja minu Olose "laager" ongi läbi, juba koduteel (kuigi Vantaa lennujaama on piisavalt tihe peatuskoht, et võiks ka seda "koduks" pidada). Selle aasta Olos oli mitmest kandist teistsugune kui tavaliselt. Kõigepealt ei olnud muidugi lund, aga peamiselt oli erinevus siiski minu tegevuses.

Täna sai sellel talvel esimest kohta päris laskesuusatamist tehtud. Tegelikult küll väikeste mööndustega, näiteks trahviringi ei olnud jne.

Kes? 

2010. aasta Vancouveri olümpiamängudel oli Priit 20. kohaga parim  Eesti sportlane ja ühtlasi viimase kolme olümpia edukaim Eesti laskesuusataja. Lõppenud hooajal jõudis Priit seljavigastusele vaatamata 11. kohale maailma tipplaskesuusatajate võistlustel Venemaal; ühtlasi saavutas Eesti mass-stardi meistritiitli. Algava hooaja eesmärgiks on mahtuda MK-etappidel kümne parema hulka. Kolme aasta pärast Sotši OM-il on ta aga parimas sportlaseas...

Miks? 

Sotši olümpiale sihitud ambitsioonikate ettevalmistusplaanide täies mahus täitmist on võimalik endale lubada ainult heade toetajate abiga. Priidu ümber on koondunud professionaalne abiliste ring (sh üks maailma parimaid lasketreenereid Asko Nuutinen, teadlased Tartu Ülikoolist ning loomulikult Eveli - ainus Eesti laskesuusataja, kes on tänapäevase MK-sarjas jõudnud kokkuvõtte 30 parima hulka ning korduvalt esikümnesse), samuti on vajalikud mitmed sise- ja välislaagrid ning loomulikult kvaliteetne treening- ja võistlusvarustus, toit, taastusvahendid ja muu juurdekuuluv. 

Mida pakume oma toetajale? 

Ennekõike võimalust teha firma nimi ja logo nähtavaks nii Eesti kui ka rahvusvahelises telepildis, trükiajakirjanduses ja internetis. Sponsorlogod meie rõivastel ja relvadel jõuavad kogu hooaja vältel pidevalt Eesti ajalehtede spordikülgedele, ETV ja paljude rahvusvaheliste spordikanalite ekraanidele ning veebiportaalidesse. Samuti on Priit valmis kaasa lööma ettevõtte reklaamikampaaniates ja turundusüritustel. Kindlasti on veel palju muid variante, kuidas me saame kasulikud olla.

Kuidas toetada?

Eelistatud on rahaline toetus, aga ka teenused/teadmised/kaubad võivad aidata Priidul oma eesmärke saavutada. Alam- ja ülempiiri :D pole, aga sellest sõltub, mida meie konkreetselt vastutasuks pakkuda saame. Kui huvitab, siis võta ühendust eveli[at]priitjaeveli.pri.ee või priitviks[at]gmail.com ning arutame asjad läbi. 

Kel väga suur huvi on, nendele ka a/a 10010625428018 Priit Viks, SEB. Aga soovitan siiski meiega ühendust võtta, kindlasti on meil midagi vastu pakkuda. 

Teadet võib levitada;) 

Märts on MMikuu! Olulist treenimist ei toimunud, sest polnud nagu millekski enam treenida ja niikuinii õnnestus vahepeal haigusega audis olla. Pooled võistlused läksid muidugi ka sinna nahka, aga polnud häda. Kuu lõpus õnnestus isegi esmakordselt tulla Eesti Meistriks murdmaasuusatamises.

Olgugi et lühike, kujunes veebruar kõige suuremate sisemiste erinevustega kuuks. Esimesed kaks nädalat USAs olid väga edukad ja mõnusad, kuid kuu lõpp läks pehmelt öeldes aia taha, CISM Sarajevos oli fiasko nii võistlemise kui treenimise mõttes ja ka reis Hantõsse ei läinud just kõige libedamalt

Jaanuar oli "võistleme, samas treenime"-kuu. Viimase kolme kuu kõige kõvem treeningmaht, samas tegin Anterselvas ka oma selle hooaja parima tulemuse. Üldiselt - ei kurda.

Ei olnud jälle just kõige kehvem päev. Alguses tundus küll, et jätkan sealtsamast, kus eile pooleli jäi (no teoreetiliselt see ongi jälituse mõte, aga hetkel pean ma pigem neid trahve silmas), aga edasi läks paremaks. Sõita oli muidugi raske ning nagu kiusu pärast sattusin viimasel ringil natuke liiga kõvadega punti. Aga selle hooaja parim jälituse koht siiski.

Otseselt nagu kurta ei saaks, ega iga päev 16. ei ole (kahjuks). Aga võistlus oli üsna kummaline. Õnneks heas mõttes. Loomulikult oleks suurima heameelega need kaks viimast lasku ka pihta lasknud, aga näe, ei tulnud välja. Sõit see-eest tuli. Kokku olin tubli. Homme-ülehomme jälle.