Viis päeva peale Olose esilumelaagri lõppu oleme terve tiimiga suuna võtnud Östersundi ja seda peale äsja lõppenud rutiinset võistlushooaja eelset pressikonverentsi. Esimese hooga saame võistlusristsed IBU CUP-l. ja seejärel saavad tugevamad võimaluse nädal hiljem juba esimesel MK-l kõrgeid kohti püüda.
Homsetel Eesti meistrikatel on peamine eesmärk tavapärane - lasta täpselt ning sõita kiiresti. Ilmselgelt pole septemberis mingit tippvormi ei sõidu ega laskmise poolt just oodata, rohkem on see selline tubli töölooma õitseaeg ning keha (ja pea) võivad võistlemisest päris paraja Å¡oki saada. Vast saab ikka mõnedele märkidele pihta ning poole raja peal jaks otsa ei lõpe;)Â
Viimane MK etapp on algamas, viimased võistlused ees. Esmaspäeva õhtul jõudsime (mina, Priit, Indrek, Kauri võistlejatest ja taustajõududega Hillar, Helvis ja Jaan), neljapäeval on meeste sprint, reedel naistel, laupäeval jälitused ja pühapäeval massid.
Üldiselt on Trondheim päris tore linn. Meri, jõgi, sümpaatne vanalinn, head sörkimisvõimalused, internet. Ainus, mis mulle siin ei meeldi, on suusarada, lasketiir, ilm, transport ja magamine;)
Tervitused Kanada British Columbia väikelinnast Squamishist. Oleme ennast üsnagi sisse seadnud, võistlusrajadki on üle vaadatud ja aklimatiseerumine käib täie hooga.
Täna algavad siis pea poolteist nädalat kestvad sünnipäevapidustused. Ametlik avamine on õhtul 19:30, homme-ülehomme sõidetakse minu auks sprint ja jälitus ning ülejäänud võistlused siis nädal aega otsa. Ilus küll, et selline suur pidu tehakse.
Niisiis, vaatasime telekast Damratcheva komöödiaetteaste ära ning panime Oberhofist ajama. Kohalikud vennad kiirteel väga ei hellitanud, 160 oli aegajalt ikka rauas ja nelja tunniga olime kohal. Head bussid neil ka, meie buss läks hommikul, sai tippkiiruseks 140 (allamäge) ja aega kulus üle viie tunni.
