Jälle üks selline võistlus, mis paneb mõtlema, et kas tõepoolest ei ole midagi paremat eluga peale hakata... Sõita ei jõua ja lasta ei oska. Kus nüüd Priidu põlv on, kui seda kõige rohkem vaja on?
Selle sõidu võib lühidalt kokku võtta vanade eestlaste ütlusega "loll pea, palju vaeva". Kesse käskis mööda lasta. Ei, kuni teise tiiru kolmanda lasuni oli kõik väga hästi. Edasi läks see-eest üsna halvasti. Mis siis ikka, ülehomme läheme võtame veel viis korda neid tõuse.
Kaks päeva, peaaegu kolm, oleme siin juba olnud ja mõned asjad hakkavad selgeks saama. Kõigepealt see, et ajavahega harjumine ei lähe üldse nii libedalt, kui alguses tundus. Järgmise asjana see, et lasketiir, suusarajad ja hotell on igal pool üsna sarnased, Euroopa või Aasia.
