Ramsau laager on läbi saanud. Kolm nädalat müttamist - siia mahtus üks viiepäevane ja neli neljapäevast mikrotsüklit kogumahuga umbes 60 tundi puhast treeningaega. Piisavalt. Loomulikult lisandub siia hulgaliselt võimlemist ja tööd relvaga. Ma usun, et kokkuvõttes igati korralik laager – ja mis kõige tähtsam ... loodan, et sai tehtud õigeid asju õiges mahus. Miks see üldse oluline on? Ramsau laagrit loetakse tihti „võtmelaagriks“, kus on võimalik kas siis väga palju häid tugevaid treeninguid teha või siis äsja alanud hooaeg kohe siin ära lõpetada. Üldiselt on nii, et siin kogutud väsimus on visa kontidest välja pugema - kui üldse välja poeb. Näis.

 

Ramsausse saabus alates eilsest talv. Kui aus olla, siis suusasporti tuleb veel üleval mäe otsas (u. 2700m. üle merepinna) tegemas käia, kuid väga talviseks on läinud ka meie elamiskõrgusel (u. 1100m.). Päris suusatada all veel ei saa, aga kuna lubatakse oma 3-4 päeva jagu veel prognoosimatut tormi, siis lootust ehk isegi on. Minu eelistus oleks aga ikka nii, et nö. üleval rohkelt lund ja suusatrennid ning all päike, lühike püks ja „mustamullatreeningud“. Igaljuhul alates tänasest üleval enam lumepuudust ei ole ja saab kenasti suusakilomeetreid koguda. All seevastu tuleb väga hoolikalt ennast riidesse mässida, et lörts ja muu ollus, mis +1 - +4 C juures taevast alla sajab kurja tegama ei pääseks. Paha ei teeks ka rullidele talvekummide allapanek. 

Suvine nö. „musta mulla“ ettevalmistus on läbi saanud ja olen esimesi päevi Ramsaus. Seekord meie väikesest tiimist üksi , kuna Eveli otsustas koju halli Eestimaa sügist oma silmaga kaema jääda. Ütles, et ei mäletagi, milline see Eestimaa tõeline sügis on ja soovis seda peale pea 10-aastast laagerdamist meelde tuletada. Tegelikult päris üksi ma siin ka ei ole, sest Asko on ka sellel aastal siin mind aitamas ja näpunäiteid jagamas. Siia tulin koos Kalmeriga ja mul on au elada siin koos tema treeninggrupiga ja nii mõnelgi treeningul neile konkurentsi pakkuda.

Vaevalt jõudsime Oberhofi asjad lahti pakkida, kui oli vaja juba Ramsausse minekuks kõik uuesti kotti laduda. Vähemalt selline tunne oli küll, väga kiirelt läksid need neli ja pool päeva. Mõned trennid, paar korda Tartus - üle saja aasta sai jälle kinos käidud, natuke kodus asjatamist ja oligi reede õhtu.

Nüüd oleme siis kõik kodus. Reis oli normaalne, lennukisõitjate poole pealt võiks mainida sigaodavat Saltzburg - Müncheni lennujaam rongipiletit, sekeldusi relvadega ning 2 tundi hilinevat lennukit. Maad mööda tulijatel oli kõik tavapäraselt kurnav - Priit magabki praegu nagu kott. Las magab.

Ja ongi juba järgmine puhkepäev käes. Neli treeningpäeva seljataga, viimased neli ees ootamas. Üldiselt on läinud vahelduva eduga, aga praegu on ilmad ilusad ja tuju hea.

Läks täpselt nii, nagu eelmise postituse lõpus kirjutasin - ropp ilm saabus (praeguseks on suuremas osas läbi). Meie juures sadas lund küll, õnneks eriti maha ei jäänud, aga umbes 1300-1400 juures on juba korralik lumi maas. Tee hoiti õnneks üsna puhas ja nelivedu on meid ilusti kolm päeva üles vedanud.

Lausa kaks laagripäeva on juba läbi, korra ka suusatamas juba käidud. Elame tavapärases kohas, Haus am Bach. Rahvast on hetkel veel vähe, aga juba hakkab tulema. Paari päeva pärast peaks põhimass saabuma, siis on suusa- ja rullirada ülerahvastatud nagu tavaliselt. Ilmad on praegu poolkõvad, pool päeva on päike, pool päeva sombune.