Tegelikult ma ei taha sellest rääkida. Sellise võistluse tahaks võimalikult kiiresti unustada ning suureks abiks on Scarlett O'Hara tarkus "Ma ei mõtle sellele täna". Aga tuleb tunnistada, et see võistlus oli järjekordne selle hooaja peegeldus.

Niisiis, vaatasime telekast Damratcheva komöödiaetteaste ära ning panime Oberhofist ajama. Kohalikud vennad kiirteel väga ei hellitanud, 160 oli aegajalt ikka rauas ja nelja tunniga olime kohal. Head bussid neil ka, meie buss läks hommikul, sai tippkiiruseks 140 (allamäge) ja aega kulus üle viie tunni.

Jälle ikaldus. Raske ilm eraldab suusarajal terad sõkaldest ja millegipärast kipun mina ikka sinna sõkalde poolele jääma... Oi, see oli raske sõit. Jälle üks selline, kus peaeesmärk on kuidagi finishisse jõuda ja mitte päris seisma jääda.

Oli see alles võistlus! Koht kohaks, see ei ole üldse oluline. See oli Võistlus. Mitte sõit, kus ainus eesmärk on kuidagi lõpuni jõuda, vaid võitlus lõpuni - ja teadmisega, et ma olen võimeline võitlema. See on heade päevade tunne, ainult ka teised olid eile head. Ja ma olen veel paremaks võimeline.

Eilne teade oli küll üks imelik võistlus. Selles mõttes, et mina enam ei võistelnud, lihtsalt sõitsin tempokalt ja lasin rahulikult. Päris rahulikult ei saanud sõita, sest ei tahtnud, et autasustamine minu pärast väga kaua ootama peab... Võistkonna tulemus kokkuvõttes erilisi kommentaare ei vaja, enda tulemus oli üllatavalt hea.