Stabiilsus ei paista sellel aastal just minu kõige tugevam külg olevat. Võin vabalt nii öelda - kui vaja lasen trahve ja sõidan aeglaselt, kui rohkem vaja ... suudan ka normaalselt või hästi lasta ja väga viisakat suusakiirust näidata. Just nii ongi. Forni Avoltri IBU Cup-i sprindi „hiilgasin“ laskmisega ... 3+2, kuigi päev varem või kolm päeva hiljem juba Nove Mestos oli probleeme vaid üksikute pisiapsudega ja mõlemal distantsivõistlusel kogunes minu kontosse rahuldavad 3 trahviminutit. Sama jutt sõidukiiruse kohta – distantsides jäi mõlemal korral sõidukiirus oodatust tagasihoidlikumaks, seevastu sprindis oli sõit väga kobe. No ei saa ju nii olla, et vormikõver päevase või paaripäevase vahega erinevaid äärmuseid kompab. Mõtlemise koht.

 

Obertilliach on meid igati hästi vastu võtnud, viimastel päevadel on meid kostitatud kenakese koguse lume ja miinuskraadidega. Esmakordselt selle hooaja jooksul on tulnud cold-i suusad välja otsida. Kuna Eestis pole olud paremaks läinud, siis otsustasime veel mõneks päevaks siia talveparadiisi jääda. Ehk trehvame veel Ole Einarit ja saame koos mõne vintske treeningu tõmmata..

 

Nädalavahetusel võtsime mõõtu Ridnauni radadel – esmakordselt olime siin 2002. aastal , kui siin juunioride MM toimus. Hiljem oleme Eveliga siin päris mitmel korral koondisega laagerdamas käinud, näiteks viimati andsime siin vormile viimast lihvi enne Vancouveri OM-i. Üldiselt on mul sellest kohast head mälestused. Siin toimunud juunioride MM-ilt on mul ette näidata individuaali 12.koht. Ka Eveli on sellest kohast sõna otseses mõttes tuule tiibadesse saanud – siin võistles ta laskesuusatajana oma esimestel tiitlivõistlustel.

IBU Cup 1 osavõistlus on nüüdseks möödanik. Sai läbitud ei rohkem ega vähem kui 1,1 sprinti. Esimesel päeval 1 km ja teisel tervelt 10 km ja seda ülatus-üllatus - paksus lumes. Pean ausalt tunnistama, et sellist võistluste/tulemuste kulgu ei oleks ma osanud isegi kõige mustema tsenaariumi korral ette  näha. Aga paraku on just nii must-valgel kirjas.

Olosele hakkab vaikselt talv saabuma. See on küll oma kolm nädalat hiljaks jäänud kuid suusasõpru pole see morjendanud. Nüüdseks on viimased kohalikud „hilised ärkajad“ ka suusad garaažist ülesse leidnud ja tee Olosele leidnud, et endiselt seda 2,7km. pikkust jäist, kivist, liivasegust läbi imbunud ja lumepudrust hallikasvalget teeriba nühkida. Iseenesest positiivne kui suusasõbrad suuskadega kakerdavad. Lihtsalt vahe peal saab veidi „villand“ kui pead oma 15m. paaristõugetega raja kõige raskemal lõigul nendest mööda tõukama ja mõni vana samal ajal mobiiliga räägib. Aga üldiselt pole hullu – vajalikud suusakilomeetrid saab kogutud.

Päevad läksid kiirelt ja minu Olose "laager" ongi läbi, juba koduteel (kuigi Vantaa lennujaama on piisavalt tihe peatuskoht, et võiks ka seda "koduks" pidada). Selle aasta Olos oli mitmest kandist teistsugune kui tavaliselt. Kõigepealt ei olnud muidugi lund, aga peamiselt oli erinevus siiski minu tegevuses.

Täna sai sellel talvel esimest kohta päris laskesuusatamist tehtud. Tegelikult küll väikeste mööndustega, näiteks trahviringi ei olnud jne.

Alustame ikka negatiivsete uudistega - pühapäeval lõppes Priidu võitudeseeria eestikatel, seekord tuli leppida hõbedaga. Seekord jäi saldosse kolm järjestikust võitu. Mina sain laupäeval oma kauaoodatud keretäie, Ramsaus laagris mäestikuõhku hingavat Katsi asendas edukalt ammusest ajast tuttav Moskva esindaja Elena. Tulemused: sprint ja jälitus.

Otseselt nagu kurta ei saaks, ega iga päev 16. ei ole (kahjuks). Aga võistlus oli üsna kummaline. Õnneks heas mõttes. Loomulikult oleks suurima heameelega need kaks viimast lasku ka pihta lasknud, aga näe, ei tulnud välja. Sõit see-eest tuli. Kokku olin tubli. Homme-ülehomme jälle.