Homme algab Otepääl jälle uus laager. Võib öelda, et nüüdseks on tilu-lilu (ehk üldkehaline ettevalmistus ja muu põhja ladumine) läbi ja algab päris treenimine. Teisisõnu - erialast ja kiiremat tööd hakkab üha rohkem sisse tulema. Läheb lõbusamaks, aga ka raskemaks. Kaks nädalat tõsist treenimist.
Aeglaselt, aga järjekindlalt tuleb tervis tagasi. Esmaspäeval olin ma veel väga hädine, nohutasin täie rauaga, kolmapäeval käisin juba suusatamas ja täna oli täitsa inimese tunne. Kui nüüd see välja jätta, et õhk ei käi päris nii läbi, nagu võiks. Ühesõnaga nina on jätkuvalt kinni, aga muidu pole häda. Hommikune pulss 44;)
Einoh, mina ei saa aru, mis nad selle trahviringi üleüldse Anterselvasse tegid? Minu arust ei olnud sellel küll mingit mõtet;) Nüüd ajan nina püsti ja taon vastu rinda - jälle null ja veel neljas tiirus!
Eile olid meil Priiduga kavas koormustestid. Testisime ära;) Elus ja terved mõlemad, vähemalt sportlase kohta. Pole see kepikõnd seal liikurrajal mingi meelakkumine, aga see eest on hea tunne pärast rahulikult seal istuda...
Praegu on täpselt "vaikus enne tormi"-aeg. Midagi nii põrutavat, et kohe kirjutama ajaks, otseselt ei toimu, ainult väikest nipet-näpet. Praegu on kergem nädal, umbes kord päevas trennis, mina käin koolis, reedel käisime Priiduga ehhos ning muidu tegeleme lihtsalt olemisega.
Tundub, et õlasaaga, mis eelmisel aastal Ramsaus peale hakkas ja korralikult oksad laiali sõita ei lasknud, on nüüd mõneks ajaks peatunud. Päris lõppenuks ei julge veel lugeda, aga vähemalt lootust on. Sain oma süsti ära.
Tundub, et haigus on nüüdseks taganema löödud. Üksikud tunnused veel on, kuid hommikune pulss näitas juba numbrit alla viiekümne ja trennis hakkab jõud ka vaikselt tagasi tulema. Praegu oleme teist päeva Haanjas laagris. Laupäevani siin ja siis Otepääle.
Mitte miski pole äge. Haige ei ole äge olla. Haigus ise ka ei ole äge - sõna otseses mõttes, hoopis nii uina-muina kulgeb. Aga praegu tundub, et hakkab paremaks minema, täna tegin õues kerge treening-jalutuskäigu klassikarullidega.
Vaevalt olin jõudnud eelmise jutu üles riputada, kui tuli Tallinnast kõne - taas on käes Balti Sõjaväemängud (eelmine aasta oli üritus Leedus), teisipäev-kolmapäev laskejooks, täna (st esmaspäeva) õhtul avamine, olge kohal. Selge. Kuna kapral Sauele on käsk vanem kui tema, siis asusime koos nooremseersant Kõivu ja kapral Tobrelutsuga teele.
Sõrmed. Peaaegu pooled varbad. Suurem osa hambaid. Kulmud. Juuksed. Tuleb küll, kui hästi mõtlema hakata. Suurem osa kohti on aga "meeldivalt" valusad. Põhjused - pühapäevane Xdream ja eilne NATO test ning püügisüst.
