Verivorstid söödud, Hiiumaa tormine/vaatemänguline rand nähtud, olime täna taas Otepää lumisel rajalõigul. Tundub, et kõigil on jõulud möödanik – see, mis seal toimus, oli üsna ropp. Valdaval enamusel suusasõpradest on kannatus kadunud. On tunne, et kõik 50km raadiuses elavad liugurid (nii suured kui väikesed) on vaikiva kokkuleppe sõlminud, et alustavad kella 10 paiku hommikul ühistreeningut eesmärgiga endiselt seda pisikest 950m rajalõiku ummistada.

 

Peale 24 tundi ratastel vuramist oleme jõudnud ilusti ehtsasse talveparadiisi – Ridnauni (1350m.). Reis läks üsna kenasti – jagasime 2000km kenasti kolme peale ära (Meelis säästis spordimehi/naisi ja valis endale peaasjalikult öise sõidu) ja kohal me olimegi. Lund on siin piisavalt ja ilm kergete miinuskraadidega päikseline. Kui aus olla, siis nii head olud päris ei ole, et kõik matkarajad ja võistlusrajad 100%-lt sees oleks aga kindel on see, et võistlused saavad kenasti peetud.

 

IBU Cup-i vitsad käes, olen mõned päevad Eestimaa talve nautinud – miks mitte ... olud ei ole siin sugugi kehvad. Ilm kuiv ja temp treenimiseks enam-vähem norm. Otepää on sportlastest mõnusalt tühi (vähemalt suvise ajaga võrreldes). Näiteks tiiru võid igal hetkel paugutama minna ja sealt mitte kaugel on igati korralik 950m suusaring. Lausa väga hea. Seal valitsevad kindlasti paremad olud kui olid seda Ramsaus või Olosel. Noh pisikesi suusaässasid on vahest rajal paljuvõitu, aga hetkel teen neile veel massiga ära. Eveliga on juba keerulisem. Ta on ka mõned korrad Otil suuskamas käinud ja tundub päris terava jalaga olevat.

Päevad läksid kiirelt ja minu Olose "laager" ongi läbi, juba koduteel (kuigi Vantaa lennujaama on piisavalt tihe peatuskoht, et võiks ka seda "koduks" pidada). Selle aasta Olos oli mitmest kandist teistsugune kui tavaliselt. Kõigepealt ei olnud muidugi lund, aga peamiselt oli erinevus siiski minu tegevuses.

Eveli on kenasti siia jõudnud. Ta üritas küll ajastada, et siia jõudmise hetkeks oleks siin talv juba õige hoo sisse saanud ja suusarajad lookleksid kõikjale, kuid peab, nagu me kõik, paraku leppima 2,7 km liivast läbiimbunud kunstlume ringiga. Kuulu järgi pidid siin Skandinaavia parimad lumeolud olema!

Tere jälle!

Niisiis, suusalaagrisse minek. Küll ainult sutsti 10 päevaks sinna ja sutsti tagasi, aga siiski. Vaatan Priidu treeningud üle ja suusatan ka ise pisut.

Laagrivaheline aeg on kiirelt läinud. Siia sisse mahtus hulgaliselt erinevaid kodutöid, puhkust ja mõned kontrolltreeningud. Tehtud sai ka koormustest. Hetkel oleme juba suunaga põhja - ei ole vaja enam kaua oodata ... homme saab suusatada.

 

Ramsau laager on läbi saanud. Kolm nädalat müttamist - siia mahtus üks viiepäevane ja neli neljapäevast mikrotsüklit kogumahuga umbes 60 tundi puhast treeningaega. Piisavalt. Loomulikult lisandub siia hulgaliselt võimlemist ja tööd relvaga. Ma usun, et kokkuvõttes igati korralik laager – ja mis kõige tähtsam ... loodan, et sai tehtud õigeid asju õiges mahus. Miks see üldse oluline on? Ramsau laagrit loetakse tihti „võtmelaagriks“, kus on võimalik kas siis väga palju häid tugevaid treeninguid teha või siis äsja alanud hooaeg kohe siin ära lõpetada. Üldiselt on nii, et siin kogutud väsimus on visa kontidest välja pugema - kui üldse välja poeb. Näis.

 

Ramsausse saabus alates eilsest talv. Kui aus olla, siis suusasporti tuleb veel üleval mäe otsas (u. 2700m. üle merepinna) tegemas käia, kuid väga talviseks on läinud ka meie elamiskõrgusel (u. 1100m.). Päris suusatada all veel ei saa, aga kuna lubatakse oma 3-4 päeva jagu veel prognoosimatut tormi, siis lootust ehk isegi on. Minu eelistus oleks aga ikka nii, et nö. üleval rohkelt lund ja suusatrennid ning all päike, lühike püks ja „mustamullatreeningud“. Igaljuhul alates tänasest üleval enam lumepuudust ei ole ja saab kenasti suusakilomeetreid koguda. All seevastu tuleb väga hoolikalt ennast riidesse mässida, et lörts ja muu ollus, mis +1 - +4 C juures taevast alla sajab kurja tegama ei pääseks. Paha ei teeks ka rullidele talvekummide allapanek. 

Suvine nö. „musta mulla“ ettevalmistus on läbi saanud ja olen esimesi päevi Ramsaus. Seekord meie väikesest tiimist üksi , kuna Eveli otsustas koju halli Eestimaa sügist oma silmaga kaema jääda. Ütles, et ei mäletagi, milline see Eestimaa tõeline sügis on ja soovis seda peale pea 10-aastast laagerdamist meelde tuletada. Tegelikult päris üksi ma siin ka ei ole, sest Asko on ka sellel aastal siin mind aitamas ja näpunäiteid jagamas. Siia tulin koos Kalmeriga ja mul on au elada siin koos tema treeninggrupiga ja nii mõnelgi treeningul neile konkurentsi pakkuda.

Eilne versioon sügisest ja spordist mulle täitsa meeldivad. 

Ühesõnaga, laupäeval teeme väikse matka ja kes tahab, võib kaasa tulla. Ratas + jooks, algus ~10 Otepäält, ~5 tundi liikumist, tempo rahulik. Võileivad peab igaüks ise kaasa võtma, aga hilisem saun on meie poolt. Ilm pole takistus, kui just päris pussnuge ei saja.

Kes andis loa, et suvi ära lõppeks, ah? Ja nii igal aastal... Ühesõnaga, sügis on käes ja ka kõik sinna juurde kuuluv. Isegi esimese haiguse suutis Priit läbi põdeda, loodetavasti on nüüd nendega selleks hooajaks ka kõik.   

Nädalavahetusel tegime Priidu puhkenädala lõpuks kiire põike Hiiumaale. Oli alles, ja hoolimata rahvamassidest ei näidanud mittemingisuguseid põhjavajumise märke. Peamiselt sai tegeletud ülesöömisega;) Aga sai ka rebasega tõtt vahitud, paljajalu rannas joostud ja batuudil hüpatud. Kes veel lähipäevil Hiiumaal on, siis minge metsa - metsmaasikad on ikka ja mustikad juba valmis.

Hoiatus: järgnev tekst on sügavalt sportlik. Kuna niikuinii pidin väikse analüüs-prognoosi kokku panema, siis panen selle ka siia üles, võib-olla kedagi huvitab. Muus osas - laager käib, eile käis Priit Tartus seljaga võimlemas. Põhisõnum - venitada on vaja.  

Priidu poole pealt vaadates on praegu lühike paus kahe laagri vahel - juba kolmapäeval algab Otepääl uus tsükkel. Minu poole pealt vaadates on paus pikem, eksole;) Aga tegelikult tahtsin ma rääkida hoopis muust.

Järgneb audiovisuaalne materjal välismaalt. Mõni harjutus on ammusest ajast tuttav, mõni teine tundub jälle väga utoopilisena;)