Algselt oli mul kaval plaan nii poolsalaja ja suurema kärata Oslosse kohale ilmuda, oma võistlus ära teha ja siis öelda, et näe, juhtusin jah MK-le. Aga eilne päev viis selle uudise ka meediasse, kes selle hooga comebackiks tituleeris. Nojah, selle loogika järgi teeb Eha Rünne igal aastal comebacki, kui ta mõnest võistlusest osa võtab. Ma pigem ütleks, et ma ei tule tagasi, vaid külla. Ehk siis mitte tagasitulek, vaid külaskäik tipplaskesuusatamisse.
Kui mul selline erakordne laiskus peal ei oleks, siis ma jõuaks ilmselt päris palju asju tehtud... Viimasel ajal on aga ainult söödud (rohkem ei jõua. Kui, siis ainult pisut šokolaadi või midagi), magatud, loetud ja muidu passitud. Hää küll, Otepääl sai lausa treenima kukutud, aga kogu kasulik tegevus on ikka väga vaevaline.
Pikka juttu ei viitsi ajada, see-eest aga näitan viimaste päevade videoklippe. Priit oli täna iseenesest päris tubli;)
Üldiselt ma ei ole tänase võistlusega rahul. Koht oleks nagu enam-vähem ja mõned tugevad sai ka selja taha jäetud, aga olgem ausad, MK-sarjas poleks sellise sõiduga kolmekümne parima hulka küll asja, rääkimata veel parematest kohtadest.
Täna hommikul jõudsime pärast suuremaid või väiksemaid sekeldusi jälle Eestisse. Lennukiga tulijaid jäid eile öösel haledalt Helsingis lennukist maha, bussisõitjatel oli lihtsalt ekskursioon läbi öise Soome. Üldiselt läks laager korda, nüüd oleme nädala kodus ja siis juba Rootsi võistlema.
Kõik algas sellest, et umbes 7 ajal hakkas Priit nihelema, et külm on, puges mulle kaissu ja ka lisateki all oli jahe. Kaheksa ajal näitas raadiklaas -15 ja ega oluliselt soojemaks ei läinud ka. See on nagu reegel, et kontrolltreeningu ajal on laagri kõige külmem päev. Ja praegu on kuidagi erakordselt niiske ka, nii et päris külm ilm. Vuhh, vastik.
Sportlane on ikka loll küll. Normaalne inimene teab, et kui korra on haiget saanud, siis teist korda sama reha otsa ei astu. Aga sportlased... Ühe uuesti ja uuesti. Ühesõnaga - eile oli meil kontrollvõistlus ja minu ning minu lihaste arvates oli see lihtsalt üks jube lugu.
Lühiuudised Haanjast: mina lasin 2+1 (lamades ei märganud tuul alguses, edasi sihtisin veaga ja tabasin), kaotasin Katsile (1+1) 4 sekundit, Sirts (2+2) kaotas juba rohkem. Joosta oli tavapäraselt raske, lasta tegelikult ka küllalt raske, läks kaua aega, aga tunne iseenesest oli kindel, lihtsalt ei trehvanud.
Kaks nädalat tagasi Haanjas jooksu IBU karikal tegin korraliku sprindi ja järgmisel päeval viletsa massi. Seekord rullidel siis vastupidi - eilne sprint oli katastroof, tänane jälitus täitsa kobe. Talve alguseks võiks nii kaugele jõuda, et kaks päeva korraliku võistluse teeks...
Tähendab, ma olen korduvalt maininud, et mina ei ole mingi jooksukuru ja üleüldse on valel lühikesed jalad. Valel jooksjal ma mõtlen, sest ühel õigel jooksjal on ikka pikad jalad. Minu jalgade kohta võib öelda paljutki, aga mitte pikad. Sellest hoolimata pidin ma oma väikeste jalakestega kaks päeva järjest Haanjas IBU karika vudima.
Täna-eile toimusid Otepääl Ansomäe (ehk vanas) lasketiirus esimesed Eesti Meistrivõistlused laskeorienteerumises ja ühtlasi ka IBOF (International Biathlon Orienteerig Federation) II Maailma Karika etapp. Esimesel päeval oli kavas sprint, teisel ühisstardist tavarada.
Vaevalt olin jõudnud eelmise jutu üles riputada, kui tuli Tallinnast kõne - taas on käes Balti Sõjaväemängud (eelmine aasta oli üritus Leedus), teisipäev-kolmapäev laskejooks, täna (st esmaspäeva) õhtul avamine, olge kohal. Selge. Kuna kapral Sauele on käsk vanem kui tema, siis asusime koos nooremseersant Kõivu ja kapral Tobrelutsuga teele.
Ja jälle punktidel... Üsna uskumatu, eksole. See on nagu eelmisel aastal juba, kui vahepeal hakkas tunduma, et enam ei olegi võimalik punktilt välja jääda. Eks tegelikult ei ole see üldse raske, ka täna oli üsna napp pääsemine, aga mingi nipiga olen sellel hooajal suutnud kõik sprindid sinna 30 hulka ennast ära suruda. Ja homme on jälle punktid tulemas;)
Heast võistlusest on kohe hea kirjutada, samas kui viletsat sõitu ei taha eriti meenutada. Aga tuleb, kasutegur on sellel isegi suurem. Analüüs teha, vigadest õppust võtta ja edasi minna, siis vähemalt ei jää kummitama. Ühesõnaga, eile oli minu poolt halb võistlus.
Eile oli tore võistlus, ausõna. Märgid kukkusid üsna hästi, ässadega võis rahumeeli koos sõita, suusk oli ülilibe... Koht võibolla ei tundugi nii hea, aga elu parim jälitusekoht sellegipoolest. Mulle hakkab see Hochfilzen varsti meeldima, kui asi nii edasi läheb. Täna saan veel korra paljudega võidu sõita - ees ootab teate esimene vahetus.
Süües kasvab isu tõepoolest. Lased 0+0, saad elu parima koha sprindis ja ikka mõtled, et näe, oleks võinud veel parem olla. Eks see annab pisut aimu ka, kuhukanti mu alateadvus selleks hooajaks eesmärgid seadnud on, mõistus on õnneks mõistuse piiridesse jäänud...
Ei jäänud sellest MKst head maiku suhu. Viimane võistlus läks üsna õnnetult, sõita ei jõudnud ja pihta ei saanud. Ainus hea asi, mis oli, oli laskekiirus, aga sellestki on üsna vähe kasu, kui kohe trahviringile minna.
